Rein Liiva – Ei sõjale! Rahu! (2002)

Liiva raamatust võiks kõrva taha panna eelkõige mitmesuguseid mõtteteri, nii mõnigi esitatud paradoks on selline, et esmapilgul mõjub see … luulemänguna. Aga arvatavalt mitte.

Luule on suuremas jaos kirjutatud 1983. aasta kevadel, kui autor viibis eeluurimisvangistuses. Nii võttes on see õige ajakajaline ja rohkem arusaadav lähematele kaaslastele ja kaaskannatajatele. Mingis mõttes ongi ehk tegu luulevormi valatud mõttepäevikuga, mitte niivõrd ilukirjandusliku teosega.

„Inimlik kaastunne on kui haljendav oaas ükskõiksuse kõrbes.“ (lk 27)
„Igast ummikust on vähemalt tee tagasi.“ (lk 27)
„Ikkagi ma tunnen, et on olemas vale, milles Jumal ei näe pattu.“ (lk 28)
„Langemisel on inimese elus vähemalt see võlu, et pärast seda muutuvad tipud kõrgemaks.“ (lk 29)
„Kindel seljatagune muudab inimese kergemeelseks ja loiuks.“ (lk 49)
„Rasketest olukordadest võib pääseda üksnes ägeda ootamatu vasturünnakuga.“ (lk 50)
„Lollid on ausad, neid võib usaldada, aga targad on kelmid, keda ei tohi uskuda.“ (lk 52)