August Gailit "Toomas Nipernaadi". Hea lugu, 2014.

Üldiselt on mul hea meel, et mul (ilmselt tänu kunagisele filmikogemusele) Nipernaadi vastu senini kerge vimm on olnud (piinlik lugu küll). Et, noh, muudkui õhatakse teda taga ja ülistatakse erilist rändurihinge. Kõlab nagu selline tüüpiline retsept, et keegi käitub tegelikult suht halvasti, aga kuna ta on nii diip, siis ikka ohime hardalt ning hoiame pilpa peal … Muidugi peaksin nüüd filmi ka ikka uuesti vaatama. Ilmselt olin toona üsna õrnas eas ja ei mäleta suuremat, äkki olen filmigi suhtes ikka täiesti ebaõiglane.

Hea meel on mul aga seetõttu, et nüüd avanes võimalus seda raamatut täiesti esimest korda lugeda ja päris mõnus oli. Esiteks muidugi keel, eksole. Nii palju sõnu! Ja kui palju mahlakaid väljendeid! Teiseks nagu väike reis külaelu kosmoloogiasse. Käisin just hiljuti Vabaõhumuuseumi mööda ringi ning kõik need madalad tared värskelt silme ees aitasid kohe dimensiooni luua. Laudatäis lehmi võib tõesti olla unelmate rikkus. Kolmandaks olid need muidugi lihtsalt niisama hästi kirjutatud lood, igaüks nagu eraldi maailm, killustatuna füüsilistest vahemaadest, mida tavainimene naljalt ületama ei kippunud. Nii Nipernaadi lendav kujutlusvõime kui kogu jutustamisstiil üldiselt on eredalt tulevikku kandunud argise elu-olu mässinud sellisesse muinasjutukangasse, et loe nagu legende. Mis omakorda toob neljandani – lugude jutustamise ja kujutlusvõime vägi ja võim, tänapäeva mõistes justkui omamoodi arutlus, et mis on (sotsiaalselt) konstrueeritud ja mis päris ja kuidas need kaks asja elada aitavad ja lasevad, ning mida esimese ja/või teise kohendamise läbi teha annab või ei anna. Ja kas juba mainisin, et kõik see on tõepoolest ütlemata osavasti kirja pandud?

Igal juhul on Nipernaadi rännukihk, ehk midagi sellist, millega, enamik inimesi mingil määral samastuda oskab. Kes siis ei tahaks, võimalusel, näha ja teada kuidas teistes kohtades ja teised inimesed elavad? Kui saaks imekombel olla kord siin ja seal mõnda aega justkui omainimene ning siis jälle edasi kõndida. Eks aita seda teha raamatud, või võib seljakoti selga visata ja mööda maailma hooajatöid tegema siirduda – kuidas kellelegi. Ning mis võiks selle vastu olla, kui õnnestuks aeg-ajalt maailma ka pisut paremaks kohaks teha või siis jällegi tekkinud segadusest käed puhtaks lüüa ning uue koha poole teele asuda … Mõelda vaid, kui inimesed eri paigus taipaks veel ka rändurit kohase südamlikkusega vastu võtta, siis oleks ju suisa lust ja rõõm. Ent muidugi inimesed on tihtipeale umbusklikud ja ebasõbralikud, eks siin aita jälle pisut osavat jutuvestmist…

Kahju, et ma ei viitsinud häid ütlemisi välja kirjutada. Või teisalt, ehk siis loeksin siiani, kõrval virn kaustikuid. Las olla siis mõned, mis on.

***

“Hoiab ligi nagu krõmpsluu” (või umbes nii, huvitav, miks krõmpsluu ligi hoiab?)

“Säärane hädapasun, surnumatja, kiunuja! Suur mees, aga ise kössi vajunud, kitsas selg kui haagiots vastu taevast. Süda pehme kui savist, silmad tilguvad kui räästad.”

“...saatuse ja vurlede vastu on inimlaps võimetu, seepärast tuleb nendele võitluseta alistuda. See päästab üleliigsest ärritusest ning energiakulutusest; vannu alla ja katsu nagu tigu jälle teisest kohast edasi tungida.”