Henn-Kaarel Hellat - Vanad fookused (1974)

Igati optimistlikud ja krutskilikud luuletised, vahel tõesti polegi vaja kogu oma hingevalu ja maailmaängi poeesiaks tampida. Saab vajalikust rääkida … keeruga. (Oeh, see eesti protoulme.)

Lihtsus

Mis oli enne, kas keel või keelepaelad?

Hambad arenevad kõige hiljem

ja lagunevad imeruttu.

(lk 19)

Keskhommikul kord uhkes õhulossis

üks Tuhkatriinu ärkas, nägu mossis.

Mis mõnu oli öisest imeballist?

Kuldkingi pole. Ilmsi on kalossid.

(lk 31)

Karikakrad kas

üksmeelselt ütlevad ei,

kui seda nõuad?

(lk 40)

Minu naljakalt nukra armastuse laul

Ma ei karju,

ma ei harju,

ma ei erutu,

ma ei peruta,

ma ei tingi,

endalegi ei kingi,

ei palu armu,

ega talu armu,

eks katsu arvata,

mis ma teen

sinu ja endaga!

Võtan oma südame,

inimlikult ujeda,

masinlikult tuksuva,

peidan ta põllule

suure kivi alla.

Istun ise kivile,

haaran turjale

kaks tonni südamevalu

(olen rohkemgi talunud,

ent sellest piisab).

Taevas kiiskab.

Kaen pilve ja päikest.

Ja kui kostakski äikest -

ega mina värise,

mu tunded ei kärise,

seal ma asjatult aega ei veeda …

Ära sinagi reeda

salavalu

suure kivi all.

(lk 47-48)