90ndad, need olid ju alles eile, mis sellest, et vahepeal on paarkümmend aastat märkamatult mööda tiksunud. Ajaga on üldse kummalised lood, et teda ei olevat sellise objektiivse ’neljanda mõõtmena’ ühest küljest päriselt olemaski, et on inimese väljamõeldud nähtus nagu armastus vmt, aga samas ega enamik meist elu ilma aja mõisteta ikka ette kujutada ei oskaks kah (nagu ilma armastusetagi vms). Ja nõnda siis ongi ajaga ilmatuma tore mõttes mängida, et mis siis, kui ta olekski päriselt ja veelgi enam, rohkem nendele reeglitele alluv nagu mälestused meie mõtteis ja vähem nagu kiretu ühisnimetaja kõigi osakeste liikumise vääramatule kulule, mis erinevail inimese tajutavail viisil märgatav ja kellaga mõõdetav on.
Samuti on teatavasti rohelisem see rohi, mis teispool aeda on või kauguses terendaval mäeküljel sinetab. Kauged maad ja kaugelt toodud asjad on kohapealse argisusega võrreldes ikka suisa imeteo väärilised ning ka ajalise distantsi taha jääv täidab paugupealt romantilise hardusega – muuseumis mitme aastatuhande tagust prügi (sest, noh, enamasti on väljapandud asjad ajaga ikka kahjustada saanud ja pole mitte arutu oletada, et omal ajal keegi selle pragunenud poti juba alustuseks hütitagusesse jäätmehunnikusse oli läkitanud) imetledes mõtled ikka, et näe ... mis tunne võis küll olla tol ammusel ajal sellist asjakest meisterdada, sellega igapäevatoimetusi askeldada (ja siis oli veel maa puhas ja rikkumata ning inimene oskas loodusega harmoonias elada ja ... ) ning egas Eesti mõisates asjata möödunud aegade hiilgust (ja kummitusi) otsimas käida. Ja noh, kirjasõnast pole mõtet kohe rääkidagi ... mida vanem tekst, seda iidsemad tarkused ja ...
Mõtleksime siia juurde veel natuke ka mängu ja päriselu piiride ning seostega mängimist ning hakkabki juba vaikselt Kell ja haamer kokku tulema. Muidugi, ega kõik see nüüd ammendav ka ei ole – imetlesin siiralt seda ajaloolist ja ruumilist haaret, mida ilmselt sama mängeldes just paljud autorid järgi ei tee (ega muidugi ei peagi), aga mis ikkagi oluline osa sellest, mis lugeja nähtud vaeva eest saab. Aegu ja tegelasi, mille vahel hüpelda võib olla palju, aga läbilõige aegadest ja oludest ei oleks ilma selleta jälle nõndaviisi mõeldav.
Öeldakse, et see raamat on eelkõige ikkagi ühe paiga – Undivere mõisa lugu, ja eks ta küllap täpselt nii ongi (tegelikult on seda muidugi ka otsesõnu öeldud, lk 35). Koht ja selle saatus on see, mis jääb keskseks ja mine sa siis võta, kas seda peaks lugema imetlusväärseks, sest mis meist inimestest ikka järgi jääks, kui me kaotaksime võime ühiseid artefakte indiviidi põgusast õnnest kõrgemale seada, või siis on ikkagi natuke õõvastav ka, et vaese Ottoga nõnda pidi minema, kõik vaid mingi kaheldava väärtusega vuuduu nimel, sest tänapäeval (vähemalt teoorias) üritame ju ikkagi mõelda, et inimelul pole hinda ja maja on ainult maja ja sellisena asendatav ja nii edasi...
Lõppkokkuvõttes aga läks ikkagi nii, et ega neist tegelasist, nii mitmekesine kui see punt ka ei olnud, lõpuks ühestki suuremalt hoolinud. Ja maailmgi jäi natuke kaugeks, kuigi kogu see aegadeülene intrigeerimine, unustatud linn, ürgne daam ning kalamehed on koos Kella ja haamri ning kaugemaareisidelt kogutud kraamiga piisavalt külluslik supp, milles võiks ridamisi amööbe endale jalgu või tiibu kasvatada, et kuivale maale ronides rahvast naeru, intriigide ja õuduste peale vaheldumisi kahvatama ning hirnuma panna. Et kukele need Ameerika jumalad (või misnan’d olidki). Mõtlen, et too kõiketeadjast saatusehäälest jutustaja vist ikkagi hästi ei passinud mulle. Kas on maitse rikutud (nagunii on) või siis tahab kodukeelne jutuvestmistraditsioon meelelahutuse aspektist ikkagi üksjagu kriitilist lähenemist. No vähemalt seksi ja vägivalda oli (minupoolest oleks võinud küll vähem ka olla. Aga no eks ’ta ise teinud oma valikud’ (umbkaudne tsitaat) või kuidas nende valikutega siin fatalismide ja sotsiaalsete konstruktide segadikus täpsemalt nüüd ongi või miks valikuid teeb alati see kannataja pool, muu on lihtsalt loodusseadus) ning stiilide vaheldumine ajastuidpidi oli jälle, eriti ideepoolest, vägagi nauditav.
***
„Aga praegu ütleme nii, et ma käsitlen mängu kui süsteemset katset haarata tegelikkust. Lapsed mängivad läbi olukordi, mida nad loodavad või kardavad – tinglikult kodu või sõda –, täiskasvanud jälgivad hokit või palli mängivaid sportlasi ja hoiavad pöialt oma meeskonnale, kah mõnikord sõja asemel. Mäng aitab meil nii hakkama saada sellega, mille eest pole pääsu, kui ka leppida sellega, mis meil puudu. Mäng aitab meil seista tegelikkusega vastamisi. Muidugi mitte iga mäng. Ma ei räägi siin hasartmängudest.“ (125)
„Nimelt on ta esitanud, ehkki arglikult ja mitte päris lõpuni välja arendatult, mõtte aja ületamisest. See pidavat olema võimalik, kui inimene suudab oma sisemise rütmi täielikult ühitada selle ajaga, mis on tema jaoks loodud, nii et nad tuksuvad-tiksuvad koos, sest siis, nagu ta väidab, on iga hetk ühtlasi iga teine, ning sild nende vahel avatud, kui vaid vaim on piisavalt lahti sellel kõndimiseks. Igaühele, kes sellesse punkti jõuab, on kättesaadav uus võimalus, ehk siis väljavaade käituda ja olla teisiti, kui ta seni arvas end käitunud ja olnud olevat.“ (254)
Armastus on olemas!
VastaKustuta:)
Jah, kallis, muidugi! Aeg ju ka... Mõlemal ainult füüsikalised omadused veel lahtised :)
Kustuta(Loodan, et sind kujundlik familiaarsus ei pahanda, ja igaks juhuks lisan, et ma ei olnud üldsegi irooniline siinkohal, muidugi olen ma nõus! Lihtsalt, et armastuse ja ajaga ei käi asjad päris nii nagu nt Tähtedevahelises (Interstellar, film), seda mõtlesin.)
KustutaEi pahanda. Ja muidugi on sul õigus, ma rohkem niisama :)
VastaKustutaKuulge, otsustage nüüd ära, väga segaseks läheb.
VastaKustuta