Lois McMaster Bujold – Kodune sõda (2018)

Tegu on eelkõige hea meelelahutusega, selle ma-ei-tea-mitmenda raamatu puhul on keeruline leida midagi värskendavat teadusliku fantastika taimelavalt. Tegu pole lihtsalt meelelahutusega, siin on ühendatud nii romantika, põnevus kui jant.

See raamat on sarja ehk üks mahukaim romaan, ning see käsitleb Milesi romantilist odüsseiat eelmises raamatus lesestunud naisega. Jekaterin ei soovi värskelt üksi jäänuna midagi meestest ega nende omandisoovist teada. Aga et Barrayaril on meessoo üleküllus ja niisamuti on just keiser Gregor abielusadamasse suundumas, saab vaene naine tunda mitmesugust survet, et ta ikka endale uue abikaasa ja kaitsja valiks. Asja teeb komplitseeritumaks see, et naine pole teadlik Milesi õhkamisest ta järele (mitte et ta isegi mehe vastu ükskõikne oleks) – erinevalt kõigist Milesi sugulastest ja sõpradest (ja vaenlastest). Ning kui tuleb avalikuks Milesi palav soov Jekateriniga naituda, järgneb poliitiline segadus, mida viimaks peab lahti harutama keiser Gregor. (Ja ega siis vanadest tuttavatest pole Miles ega Gregor ainsad, kel südamevaluga erinevaid ekstsesse – paistab, et enamvähem kõik Barrayari vallalised abikaasajahil.) See on siis romantika ja jandi osa.

Poliitiline osa on Barrayari ühiskonna moderniseerumisest (nagu see on vist igas raamatus teemaks olnud), muuhulgas tuleb leida kaasaegseid lahendusi verepuhtuse ja päriluse küsimustes. Ja eks konservatiividel tuleb tunnistada mitmeid mõrudaid kaotusi beetaliku moraali pealetungi ees. Aga jah, enamasti annab raamatus tooni ikka kergemad teemad.

Kui midagi sellele meelelahutusele ette heita, siis kõrvaltegelaste igavust (noh, ühe erandiga). Need on ühtmoodi muutumatult head ja halvad, eriti läilaks läheb Milesi vanemate dalailaamalikkus. Muidugi, tegelasgalerii on ehk liialt lopsakas, kuna selle Gregori pulmadeks valmistumuse puhul kogunevad Barrayari pealinna kogu keisririigi koorekiht, kes muidu teistes romaanides on vaid mõnes episoodis vilksatanud, aga nüüd vedelevad pidevalt kuskil taustal.

Et siis … kuidagi kahetine mulje jääb – üheltpoolt kaasakiskuv lugemine, teiselt poolt … no tekst pole tõesti mitmeplaaniline.

„Garderoobi ühest seinast teiseni seisis valvel rida saapaid. Kõik oli ära pandud puhtana, kuid väiksesse ruumi surutud kontsentreeritud Vorkosigani hõng läbis ikkagi kuiva sooja õhku, mis pahvakuna Jekaterini nägu paitas. Jekaterin hingas sellest sõjaväelisest-maskuliinsest lõhnasegust jahmununa sisse. Tundus, et see voolab ninast otse tema kehasse, hiilides ajust ringiga mööda. Vorkosigan vaatas talle näkku ja astus murelikult kõrvale, nii et hästivalitud lõhnavee – Jekaterin oli seda märganud juba terramobiili jahedas õhus – meelitav vürtsine tsitrusviljade hõng, mille all oli puhas mehelikkus, võimendus korraga tema lähedusest.“ (lk 25)

„Kas selles ongi nõks? Saladused, mis on nii rängad, et neist ei tohi rääkida, mõtted, mis on nii hirmutavad, et sunnivad selged noored hääled tummaks, tuleb varjamata iroonilise huumoriga päevavalgele paisata. Ja korraga ei tundugi kõik ränk enam nii sünge, hirmud kuivavad kokku ja kõik suudavad midagi öelda. Ja talumatut koormat tundub olevat pisut kergem kanda.“ (lk 350-351)

ulmekirjanduse baas