05 september, 2018

Nick Drnaso - Sabrina (2018)


Ma ei ole just kõige aktiivsem koomiksilugeja – lapsepõlves „Miki-hiirte“ ja Olimar Kallase lugude sisse ahmimise kõrval on mul saavutusena ette näidata vaid see, et olen läbi lugenud sisuliselt kogu Neil Gaimani „Sandmani“ saaga. Kuid selle raamatu tutvustus lausa kutsus lugema. Lisaks muidugi köitis mind ka asjaolu, et ta esimese koomiksiromaanina on jõudnud prestiižika Bookeri auhinna longlisti. Etteruttavalt võib öelda, et teos on ka seda kiitust väärt.

Raamatu tegevus toimub tänapäeva Ameerikas. Nimitegelane on hilistes kahekümnendates naine, kes ühel päeval vaid paari kvartali kaugusel kodust jäljetult kaob. Mõni aeg hiljem saabuvad erinevate meediaväljaannete ja -kanalite toimetustesse postiga videod tema jõhkrast tapmisest. Sabrina elukaaslane Teddy saab närvivapustuse ning põgeneb maailma eest kooliaegse sõbra juurde ja vahib päevad läbi lakke; õde Sandra püüab samuti ühel ja teisel moel olukorraga toime tulla. Kõige selle keskele satub omakorda Teddy kooliaegne sõber Calvin, kes ühelt poolt püüab ära leppida oma naisega, teisalt katsub aidata Teddyt, kuid ei tule kummagagi väga hästi toime. Ühel tasandil on see seega lugu leinaga toimetulekust ja leppimisest.

Kõige selle taustal – või kõigi tegelaste lugude koosmõjul – on „Sabrina“ aga ühtlasi pilt tänapäeva Ameerika kollektiivsest teadvusest. Või alateadvusest. Lugu erinevatest viisidest, kuidas sootsium reageerib traagilistele sündmustele. Sellest, kuidas inimesed püüavad leida mingitki tähenduse või mõtte raasu segaseks ja hirmutavaks muutunud maailmas. Seesama muster kordub ka Sabrina mõrvavideo avalikuks tuleku puhul: mida see tähendab? Mis on selle taga? Nagu tänapäeva maailmale kohane, tekivad loomulikult selle kohta kohe erinevad vandenõuteooriad, mille kohaselt Sabrina tapmine peab olema valitsuse vale või siis vähemasti kõrgemate jõudude korraldatud. Nende pooldajad lahkavad oma foorumites lõputult iga pisimatki fakti kõigi selle looga vähegi seotute kohta ning sekkuvad ise nende eludesse, muutes olukorra nende jaoks veelgi painajalikumaks.

Kokku moodustub kõigest sellest pilt ühiskonnast, mis on külm ja kõle, üksildane ja paranoiline. Maailmast, kus ainsad turvalised paigad on kodu ja töö (või on ikka?) ning majaseinte vahelt väljaspool keegi kellegagi ei suhtle. Seda atmosfääri võimendab veelgi Drnaso minimalistlik joonistamisstiil, tegelaste ilmetud näod ning värvid, mis meenutavad väga Taani sarja „Kuritegu“ (mingis mõttes ka „Ameerika jumalaid“). See seos toob „Sabrina“ maailma aga meile juba geograafiliselt palju lähemale. Ja kui mõtlema hakata, siis võib-olla polegi me Drnaso ameeriklastest nii väga erinevad? Võib-olla tõmbume meiegi järjest enam oma majakujulisse kesta ning lakkame pööramast tähelepanu inimestele enda ümber, püüdes neid asendada „kõrgema mõtte“ virtuaalse reaalsusega?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar