Yoon Ha Lee – Raven Stratagem (2017)

Triloogia teise raamatu kohta on sel romaanil mõneti ebaharilik lõpp – soovi korral siit ei peakski edasi lugema ning jääda rahule praeguse lahendusega. Aga ei, kolmas romaan on siiski veel ning loota on uusi üllatusi.

Siin raamatus kaaperdab Jedao järgmise Keli armaada ning kasutab seda … sissetungijate (Hafn) vastu võitlemiseks. Ning oma hereesia levitamiseks (sest muuhulgas Keli tarumõistus on vale! Kuigi tänu sellele sai ta armaada enda alluvusse). Võim („hexarchate“ – mida iganes see võiks tähendada) … on ebakindel, selles, mis on Jedaol õieti plaanis; nö türannidel on omad plaanid – saada surematuks nagu kalendrilooja Nirai Kujen. Mis pole just väga hea plaan, arvestades fraktsioonide liidrite omavahelisi suhteid (ohoh, takkajärgi avastasin, et Lee kodulehel on neid fraktsioone kokkuvõtlikult iseloomustatud). Ja nagu öeldud, kõigi nende jamade keskel on niisamuti Hafni sissetungijad, kes kasutavad õige väärdunud võtteid hexarchate’i traditsioonide järgi.

Lee ehitab romaanides impeeriumi, mis töötab mingitel matemaatilistel eeldustel ja seadustel; tegu on sedavõrd supermatemaatikaga, et seda jagab vaid Nirai Kujen – ning eelmise romaani peategelane Cheris, kelle keha Jedao lõplikult kaaperdas enne naise vältimatut hukku (niiet … ikkagi polnud vältimatu). Segadust lisab seegi, et Kujen on aretanud Jedao surematuks selle 400-aastase vangistuse ajal. Ja nagu edasi selgub, on nüüd peitupugenud Kujenil seetõttu ühepoolne kontroll Jedao üle. Igal juhul, selles romaanis on Jedao olemuse kontrolliga seotud õige mitmeid küsimusi, mis romaani edenedes miskit valgust paotavad.

Romaani tagakaane reklaamlause on „War. Heresy. Madness.“ ja eks selline värk möllab siin igas liinis: ikkagi matemaatiline fantastika (millega kaasnevad „eksootilised relvad“)! Selles maailmas möllab muuhulgas sugudevaheline võrdsus, ning üldse sealsed ühiskondlikud olud on näiteks võrreldes Leckiega veelgi enam ulmelised (esimese raamat puhul ei torganud see veel niivõrd silma – karakterite tavapärase psühholoogia käsitlemisest oleks ehk niisamuti keeruline rakendada). Muidugi annaks seda maailma veel ja veel lüpsta, ainuüksi mainitud naaberimpeeriumid on oma toimimisvõtetega vägagi eksootilised.

Ma ei saa senini aru, kas kaks lühilugu on kuidagi olemuslikult seotud romaanidega või on tegu maailma illustreeriva materjaliga. Ehk triloogia viimane raamat annab mõne vastuse.

„In theory, six factions shared rule of the hexarchate. Three high factions: Rahal, which governed the high calendar and set the law; Andan, with their financiers, diplomats, and artisans; and Shuos, which specialized either in information operations or backstabbing, depending on whom you asked. Three low factions: Kel, known best for their military; Vidona, which handled education and the ceremonial tortuure that was fundamentaal to the calendar’s remembrances; and Nirai, which consisted of the technicians and researchers.“ (lk 55)