Andrus Kivirähk – Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel (2018)

Kivirähk jutustab tänapäevaseid muinasjutte eestluse ainetel. Muinasjutulisuse poolest oleks sarnane justkui Heinsaarega, aga … maailmade loomise printsiibid on vähe erinevad. Kui Heinsaar hõljub ebamaisusel, siis Kivirähk reorganiseerib reaalsust, tema võtab teadatuntu ja väänab sellest midagi uut või siis tühistab klišeesid (niiöelda vestelised lood taksojuhist või juubelikõne vms). Kivirähk on otse narkootilises sõltuvuses tänapäeva ja mineviku oludest ning raamatukultuurist (selles on ehk osaliselt süüdi ajakirjanikuharidus ja aastakümneid kestnud koostöö Päevalehega).

Kogumiku lugudest on paljud ilmunud Loomingus (neist kaks tükki ongi pühendatud Loomingu institutsioonile) ja seetõttu olen neid varem lugenud. Vaid alguse- ja lõpulugu näivad mulle täiesti uued ning ausalt öeldes ka kogumiku ebamäärasemaid tekstid. Eks nii viljaka lühiproosa kirjutaja puhul tekib ikka kahtlus, et mõnigi tekst on otsekui tehaseliinil toodetud, aga samas kõigis tekstides on midagi, mis paneb sisemust kraapima. Olgu see siis Harry Potter või Saatanale pühendumine või metsavennad või põis (kes on nii üksik ja õnnetult armunud). Ning seetõttu on see mõnuga loetav kogumik. Peakski „Hümn Saatanale“ uuesti lugema.

„Taevas oli sombune, kuid korraga rebenes kahe pilvelamba vahele tilluke pilu ja sealt sähvas alla päikesekiir – nagu ilmutus, nagu kellegi sõrm. See kiir tabas hobust just sinna, kuhu poiss oma tillukese silmad joonistanud oli – keset priskeid tuharaid. Ning need silmad, üks ühel, teine teisel kannikal, avanesid ja vaatasid hämmastunult aasa, taevast, tervet maailma!
„Nüüd sa näed jälle, vanapoiss,“ ütles poiss lbusalt ja astus hobuse tagumiku juurde. Ta vaatas oma sõbrale otse silma sisse.“ („Pime hobune“, lk 108-109)

ekspress
kirjanduslik päevaraamat