K. J. Parker – The Return of the Pig (The Book of Magic, 2018)

Vägagi parkerlik lugu, millest samas otseselt justkui midagi uut ei lisandu ta maailmadesse. Nagu ikka, on peategelaseks üks ennasttäis, küüniline ja samas ka eneseirooniline õpetlane, kes püüab üheaegselt karjääriredelil ronida kui ka tüütut ametiülesannet täita – milleks on kolgastes võlurivõimetega probleemsete noorukite ühel või teisel viisil maha rahustamine (kas siis Stuudiumisse munsterdamine või … midagi muud).

Seekordsel juhtumil peab ta naasma oma sünnipaika (kus ta pole käinud peale Stuudiumisse minekut), kus ühele eriliselt tigedale võimetele noorukile tuleb aru pähe panna. Samaaegselt kandideerib peategelane ühele nö soojale ametikohale (eluaegne & ei mingit vajadust välitöödeks!) koos kahe ammuse õpingukaaslasega ning karta on, et selle kandideerimise käigus võivad senised sõprussuhted õige okkalisteks muutuda. Ja tõepoolest, töö algul talle ongi seatud üks tobe karulõks, millest pääseda pole just ilmatuma raske, aga sellega kaasneb ka paari kohalike vägimehe hävitamine.

Aga tee viib viimaks ammusesse sünnikülasse, kus oodatakse võlurit hoopis teise ülesande täitmisele: et vaigistada surnust ülestõusnut, kes traditsiooniliselt on võtnud mõne elaja kuju (antud juhul metsseana). Niisugused surnust ülestõusnud on iseloomulik vaid tema sünnikandile ning sellega võitlemine pole tegelikult just tõhus: see pahategija tuleb kinni püüda ja neljaks raiuda, et ta rohkem liikuda ei saaks … kuid see ei tähenda surnusttõusnu lõplikku surma, ta jääb igavesti nendes neljas osas maa alla maetuna „elama“. Ja eks juhtub veel mõndagi.

Parkeri jutuloome puhul oled harjunud, et ta pole puhtalt punktist A punkti B jutustaja ning ta kipub kõiksugu lugusid tegelaste minevikust heietama. Kuid seekordne tekst on kuidagi eriliselt fookusevaba. Muidugi, autor seob erinevad otsad viimaks kokku, aga see mõjub kuidagi … toorelt, jõuga läbi surutult, selles puudub parkerlik teravmeelne elegants. Loodetavasti on see tekst siiski Parkeri jutuloomes erandiks ning niisamuti ei iseloomusta avaloona antoloogia üldist meeleolu.