Steven Erikson – The First Collected Tales of Bauchelain & Korbal Broach (2011)

Tegemist siis kogumiku kolmanda looga „The Healthy Dead“ (varem loetud „Blood Follows“ ja „Lees of Laughter’s End“), mis siis jätkab senist nurjatut möllu. Paistab, et peale teist lugu on möödunud mitmeid aastaid täis pahatahtlikke seiklusi ning nüüd on kolmik jõudnud linna juurde, mille valitseja tahab teha oma kodanikele head – mis on paratamatult viinud jõhkrate repressioonideni nendesamade kodanike kallal. Nende laagripaika komberdavad kogemata kaks pühakinvaliidi (inimesed, kes saavad tööd tehes eluohtlikke vigastusi, tehakse pühakuteks – mis on küll õige masendav saatus), kes kogemata pakuvad välja niisuguse heaolu diktaatori kukutamise (pigem küll neilt pigistatakse see palgatöö välja). Bauchelainile valmistab niisugune probleem pigem nalja kui väljakutset, ning kolmekesi nad lasevadki välja põrgu, mis pole just päriselt see, mida linlased ootaksid.

Muidugi, eks linna elukorraldus oli niigi üks paras põrgu, kus jumalakummardamise eesmärgiga tehti igasugu amoraalsustele ja korrarikkumistele järsk ja otsustav lõpp (muuhulgas lihasöömisele – inimesed söögu seeasemel rohtu): mis selles maailmas tähendab muidugi kõiksugu jõletuid jäledusi. Viimaseks piisaks on rahurikkuvate laste (kes siis mängivad või nutavad või kisavad) kokkukorjamine ja templisse viimine, kus nunnad … teevad nendega midagi.

Nagu eelmiste jutustuste puhul, on siingi tegevust edasi antud Reese’i ja kõiksugu kõrvaltegelaste vaatenurga läbi. Ja noh, keegi neist pole positiivne lilleke; peale iidsete deemonite on ka linnavõimu ohvrid niisamuti parajad lontrused.

Kokku moodustub üks nihilistlik, vägivaldne ja mustast maagiast pulbitsev seebiooper, kus tegevusel on taas gaas põhjas ning lugeja võimalused meeleliigutuseks nullitakse igal võimalikul juhul ja otsustavalt. Olekski raske kujutleda, et tekst võiks pikem olla, sellist saatanlikku karusselli ei suudaks pikemalt vastu võtta.

„’I must perforce make the linkage plain, of sufficient simplicity to permit your uneducated mind to grasp all manner of significance. Desire for goodness, Mister Reese, leads to earnestness. Earnestness in turn leads to sanctimonious selfrighteousness, which breeds intolerance, upon which harsh judgement quickly follows, yielding dire punishment, inflicting general terror and paranoia, eventually culminating in revolt, leading to chaos, then dissolution, and thus, the end of civilization.’ He slowly turned, looked down upon Emancipor. ’And we are creatures dependent upon civilization. It is the only environment in which we can thrive.’“ (lk 275)

Eks peale seda kogumikku peaks viimaks Malazani põhiromaanide kallale asuma (siin on varem kirjutatud „Gardens of the Moon“ romaanist). Millegipärast arvan, et need Bauchelaini ja Reese’i lood (tõepoolest, vaikne vares Broach on pigem kõrvaltegelaseks) on olnud Eriksonile pigem lõbusaks meelelahutuseks, võimalus oma maailma kergemalt võtta. Esimene lugu jäi vähe segaseks, aga järgmised kaks on küll igati mõnuga loetavad. Vägisi tahaks selle kogumiku lugusid pidada grimdarkiks (või mis iganes vaste Raul Sulbi grimdarkile pakkuski), ülevust või katarsist leiaks siit vaid nurjatu hingega lugeja. Mis on vahelduseks muidugi samas puhastav kogemus.