Steven Erikson - The Lees of Laughter's End (The First Collected Tales of Bauchelain and Korbal Broach, 2011)

Kogumiku järgmine lugu on siis sellest, kuidas raamatu kolm peategelast põgenevad või lahkusid eelmise loo tegevuskohast, kasutades selleks Reese’i leitud laevaküüti. Kuid see laev … poleks olnud tavainimesele just mõistlik valik.

Nimelt on see röövitud seiklejate kamba poolt ning lastiks on midagi … eriliselt võigast. Kuid nagu reisi algul teener Reese’le selgub, on Korbal Broachi kaasavõetud kastis samuti midagi … eriliselt jälki. Taga hullemaks, laeva mees- ja naiskond saab aimu teenri õnnetust taustast (iga laev, millega ta sõitnud on, upub) ning kõigi nende võigaste jõudude (oma osa on surnuaia naeladelgi!) tekitab laevas vägagi painajaliku meeleolu. Mitte et see Bauchelaini ja Korbal Broachi karvavõrdki häiriks, neil on … omad asjad ajada (mis ajab röövlitest meeskonda veel enam närvi).

Aga jah, põrgu puhkeb ja kõiksugu masendavad rüvedad olevused asuvad mees- ja naiskonda söögi tarbeks hävitama – seda siis Korbal Broachi pettumuseks, kes lootis sadamasse jõudes ise mees- ja naiskonna maha nottida. Eks siis peavad nemadki tegevusse astuma – mis äratab laevnikes järgmise õuduselamuse.

Tekst on actionist pungil, kui midagi hakkab liikuma, ega siis peatumist pole. Kõiksugu jõhkrusi ilmestab autor igati musta huumoriga ja veidrate tegelastega, seega selline … grimdark värk või? (Huvitav, kas Malazani romaanid samuti särtsuvad tumehuumorist?) Eks veidi harjumatu on, et Bauchelain ja Korbal Broach on niivõrd … nihilistlikud kangelased. Poos või midagi? Igal juhul võiks sellest möllust päris hea filmi saada.

„A sharp noh. ’It is never advisable to loose the spirits of the dead, to wrest them from their places of rest.’
’It’s kind of comforting to think that there are such things as places of rest, Master.’
’Oh, I apologize, Mister Reese. Such places do not exist, not even for the dead. I was being lazy in my use of cliché. Rather, to be correct, their places of etenal imprisonment.’
’Oh.’
’Naturally, spirits delight in unexpected freedom, and are quick to imagine outrageous possibilities and opportunities, most of which are sadly false, little more than delusions.’ He walked over to his sword and slid the dark-bladed weapon from its scabbard. ’This is what makes certain mortals so … useful. Korbal Broach well comprehends such rogue spirits.’ (lk 152-153)

ulmekirjanduse baas