16 november, 2018

Kristel Algvere – Merehurmarohi (2017)


Paistab, et Alveri preemiale kandideerimine mõjub mõneti huvitekitavalt, nii tekkis endalgi plaan kõigi nominentide teosed läbi lugeda, aga raamatukogus oli saada vaid üks raamat. Asi seegi!

Algvere raamat jaguneb neljaks tsükliks, igas osas siis selge kohaidentiteediga mõtte- ja kogemusluulet eri elujärkudest. Nii võiks väga lühidalt seda luulekogu kokku võtta kui looduslapsest tudengi sisekaemuslikku luulet; oma looduskogemuse saab kätte ka Berliini eluetapil.

Eks mõneti harjumatu on niisugune … uussiirus või midagi. Küllap pole ma enam harjunud lugema sellist avatud luulemina, noh, loodus ja tunded ja noore täiskasvanu elukäik. Autor pole vaid enda luulemina reflekteerimisse sulgunud, siin leidub ka tähelepanekuid tänapäevase eluolu asjus, seda eelkõige Berliini tsüklis.

Kuid jah, linnainimesena ei ole ma osanud loodust niivõrd … täiega võtma, sellest osasaamine läbi Algvere luule on päris huvitav.




TASSIKE VIHMA

käisin saunas ja vihma hakkas sadama
vihma on mõnus laval mõtiskleda
täna ei mõtelnud ma midagi suurt välja

kuulasin vihma

ja naersin meenutust, et kui eelmise suurema vihma ajal
panin kruusi keset õue, et vihmavett koguda
siis isa korjas selle ära ja tõi tuppa
tühjana muidugi

mõtles, et unustasin kohvitassi õue
kes seda teab, eksole

mis ma selle vihmaveega peale oleks hakanud?
seda ma siis ka veel ei teadnud, ei saanudki teada

peaks vist uue katse korraldama
järgmise vihmaga

jah
(lk 11)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar