11 detsember, 2018

James P. Hogan - Neander-Tale (The Mammoth Book of Seriously Comic Fantasy, 1999)


Lühike tragikoomiline lugu sellest, kuidas tule kasutamine inimkonnani jõudis (homo sapiens, eksole), tänu millele nad elasid üle jää-aja … aga neandertallased mitte. Nimelt üks uudishimulik neandertallane avastas, et kui puutükke hoolega ja kaua üksteise vastu hõõruda, tekib tehislik tuli (no tuli ongi nende jaoks tehislik, see tekib äikesetormide tagajärjel). Ta näitab seda imetrikki oma hõimukaaslastele, need satuvad paanikasse ning pagendavad mehe hõimust – neil ei ole vaja koopasse lõket või viisi, kuidas vett soojendada.

Pagendatud mees proovib õnne teiste neandertallaste hõimude juures, aga ei midagi. Viimaks jõuab ta homo sapienside juurde, kes on neandertallaste jaoks parajad opakad ja ullikesed. Nojah, nendega jõuab ta kaubale ning edasi läheb nagu läheb (ehk idanema hakkab homo sapiens sapiens).

Kui eelnevalt sai mainitud „tehislikku tuld“, siis autorile on selliste oskussõnade kasutamine kiviaja inimeste kõnes üheks lemmikuks võõritusvõtteks – nii räägivadki tollased inimolendid kui 20. sajandi inimesed. Millele vastukaaluks on siis konservatiivne vaimupimedus. Eks autor teenib plusspunkte ka neandertallaste nimevaliku eest: seal tegutsevad Ug, Og, Ag, Yug ja Yeg. Loos leidub ka väike võrdõiguslikkuse killuke, kui üks naine seab kahtluse alla päikesejumala meessoost päritolu … nojah, ta saab selle eest nuiaga vastu pead.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar