Naomi Kritzer – The Golem (Year's Best Fantasy 1, 2001)

Kritzer paneb kokku golemi, holokausti ja LGBT. Kui eelmised lugemiskogemused selle autori loomega olid vägagi meeldivad ja humoorikad, siis holokausti teemaga ei saa just palju vaimutseda (muidugi on siiski Hilsenrath).

Natside okupeeritud Prahas äratavad tšehhist ja juudist sõbrannad surnuaial ellu legendaarse golemi (mis on seekord naissoost välimusega ning idenfitseeribki end vajadusel tšehhi neiuna): et see aitaks kohalikke juute ja Praha vastupanuliikumist. Loomulikult pole golemil selle ülesande vastu vähimatki (noh, ta on golem), aga et ta on võimeline nägema ette inimeste saatusi, tunduvad need ülesanded talle parajalt mõttetuna – nii sõbranna kui juudid ja hulk prahalasi surevad peagi. Kes Heydrichi atentaadile järgnenud karistusoperatsioonides, kes lihtsalt kuskil koonduslaagris või enne sinna jõudmist. Golem näeb kõikide saatusi. Nii et golem aitab pigem tuua hetkelist leevendust enne vältimatut hukku. Asi seegi, resümeerib olend (ja hoiab pöialt, et seekord ta ellukutsujad ei kustuta ta elulõnga).

Kuid … nagu golem avastab, on tal siiski võimalik saatuseid nö mikrotasandil muuta. Tal pole kuidagi võimalik peatada natside koledusi või päästa juute (eks see Heydrichi atentaatki … kas see suures plaanis muutis midagi halvemaks-paremaks?), aga mõni eluke siin ja seal, kasvõi mõneks tunniks või päevaks või kes teab kui kauaks.

Kritzer … oskab kirjutada. Teema valik on ühelt poolt kahtlemata ebapopulaarne (no pole just palju mänguruumi, või kuidas), aga viis, kuidas ta loo probleemi lahendab, no jumala eest, väga kena fantasy, mis ei tallu kohustuslikku rada, aga ometigi on vägagi sümpaatne.

„The golem shrugged. For the Germans to deport the Jews from Prague, it was necessary that the deportations be clean and quiet. The Czechs were not an unkind people: on the one occasion that the Germans marched them to the train station by day, the Czech witnesses were horrified at the spectacle. The men ostentatiously doffed their hats, and the women wept. To the extent that the golem had made the deportation cleaner – more painless – she had served the Germans that day, and not the Jews of Prague.
It didn’t matter. Nothing she did would matter.“ (lk 214-215)