Mingis mõttes ootuspärane vaade
lähitulevikule, kus inimesed on suurte netihiidude big data objektid ning
heaolu nimel … noh, lased neil oma valikutesse sekkuda jne.
Ja nii on siis selle loo
tegelastel abiks Centillioni hallatav tehisintellekt, mis aitab sul valida
hommikul tööleminekuks särki, vabadeks õhtuteks tüdruksõpra või lugemisvara
ning soovitab söögikohti. Kõik kulgeb nii libedalt, et peategelane avastab ühel
hetkel, et igasugune uue avastamise põnevus (ja võimalus) on kadunud. Naine,
kelle tehisintellekt talle valis järjekordseks esimeseks kohtinguks – temaga on
mehel palju ühist ja prognoosi kohaselt veedavad nad koos järgmised kuus kuud.
Mees otsustab proovida selle naisega tutvuda tehisintellekti abita … ja avastab
peale edutut kohtingut, et maailm on vähe teistsugune kui tehisintellekti
valikute läbi kogetuna. Oma uue liitlasega otsustavad nad midagi ette võtta
Centillioni big data mürgitamiseks.
Selline hoiatuskirjandus, eks see
ole paljudele meeldetuletuseks, kuhu ühiskond õite järjekindlalt suundumas on.
Et Google ja suhtluskeskkonnad ja big data, mida endast kõikjale maha jätad,
ning kõik need kavalad kasutajatingimused. Muidugi, omal moel on rõõmustav
mõelda, et kõik taandub algoritmideks ja inimeseks olemine polegi midagi
erilist või uhket; Dawkins vist noogutaks nõusolevalt. Niisiis pole just tekst,
mis jalust rabaks, aga samas oleks ka kurta millegi üle patt.
„„Look at you. You’ve agreed to have cameras observe your every move, to have every thought, word, interaction recorded in some distant data center so that algorithms could be run over them, mining them for data that marketers pay for.
„Now you’ve got nothing left that’s private, nothing that’s yours and yours alone. Centillion owns all of you. You don’t even know who you are anymore. You buy what Centillion wants you to buy; you read what Centillion suggests you read; you date who Centillion thinks you should date. But are you really happy?““
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar