Ken Liu – Simulacrum (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)

Eks tänapäeva infotehnoloogiale kasutamisviiside leidmise puhul on oluline see aspekt, kuidas on sellega võimalik elavdada mõne mehe elamust pornograafiast. Käesolev lugu … on omamoodi südantlõhestav kogemus ühe vajaliku salvestustehnoloogia looja tema ja tema tütre suhtest.

Nimelt on üks mees avastanud viisi, kuidas salvestada inimest nii, et sellest saaks luua võimalikult interaktiivse simulaakrumi. Noh, inimkond on niisugusest saavutusest igati sillas, eriti kui salvestustehnika muutub üha käepärasemaks ja odavamaks. Kõik on kena seni, kuni ta tütar avastab ühel pärastlõunal koolist tulles isa nelja naisega magamistoas hullamas. Nagu hiljem emaga jutuajamisest selgub, on mees olnud kergelt hull kõiksugu kõrvalhüpete järele ning peale üht vahelejäämist tegi emaga kokkuleppe, et elavate naiste asemel mõnuleb ta vahel oma kunagistest vallutustest tehtud simulaakrumite salvestustega (miks mitte siis nelja sellisega korraga?). Tütre ja isa suhted pole enam kunagi endised.

„It is the way a simulacrum replicates the essence of the subject that makes it so compelling. When my father kept those simulacra of his women around, he maintained a connection to them, to the man he was when he had been wth them, and then committed a continuing emotional betrayal that was far worse than a momentary physical indiscretion. A pornographic image is a pure visual fantasy, but a simulacrum captures a state of mind, a dream. But whose dream? What I saw in his eyes that day was not sordid. It was too intimate.“ (lk 118)

Lugu räägibki kahest tasandist – makrotasandil see järjekordne inimkonda rõõmustav tehnikavidin, mikrotasandil ühe perekonna tragöödia, kus sellesama tehnikavidina tõttu hakkab tütar isa põlgama. Mis seda põlgust veelgi suurendab, ei hakka siin avaldama, ei hakka siin avaldama. Igal juhul … nii isa kui tütre vaatenurgad (tekst ongi esitatud vahelduvate sisekõnedega) on teatud piirini mõistetavad. Lini teksti puhul ei pea tingimata rääkima loos prevaleerida võivast teadusliku fantastika küljest, minu meelest on pigem olulisem ikka see kirjeldus universiaalsest inimkogemusest ehk usaldusest ja pettumusest. Ja niisugune rõhuasetus on muidugi hea kirjanduse üleüldiseks tunnusmärgiks.

Teksti võimalik lugeda Lightspeedi lehelt.