07 märts, 2019

Alan Garner - The Owl Service (1967)

Harry Potteri saaga peal üles kasvanud põlvkonnad võivad seda raamatut (mis, märkigem etteruttavalt, on kirjutatud noorsoole) lugema asudes juba esimestel lehekülgedel tunda segadust ja pettumust, kuna selle pealkiri ei tähenda sugugi mitte öökullide postiteenistust, vaid öökulliserviisi. Sellise serviisi leiavad üksikus Walesi orukeses asuva vana maamaja pööningult majakeses suvitav Alison ja majahoidja poeg Gwyn. Alison avastab, et taldrikute lillmustrist moodustuvad mustri osi mosaiigina teistpidi kokku pannes öökullid, mis aga taldrikult paberile kopeerituna salapärasel kombel kaduma lähevad. Samal ajal hakkavad orukeses aset leidma teisedki kummalised ja müstilised sündmused; eelkõige tajuvad seda muutust noored peategelased Alison, Gwyn ja Roger, kes, nagu sündmuste arenedes järjest selgemaks saab, on kogmata kombel valla päästnud taldrikutesse kammitsetud müstilise jõu, mis sunnib orus neid uuesti läbi mängima Blodeuweddi legendi: mütoloogiline kangelane Lleu laseb endale teha lilledest naise, kuna needuse tõttu ei saa ta inimesega abielluda. Tema abikaasa Blodeuwedd aga armub teise kangelasse Gronwi ning koos otsustavad nad Lleu tappa. See neil ei õnnestu; Lleu tapab ise odaga Gronwi ja Blodeuwedd muudetakse karistuseks öökulliks. Sedasama mudelit või mustrit on põlvkondade kaupa tahes-tahtmata korranud üha uued ja uued armastajad; seepärast võib arvata, et ka Gwyni, Alisoni ja Rogeri lugu ei saa hästi lõppeda. Selles on vähemasti täiesti veendunud orukese asukad, kes võtavad nende saatust juba ette kui paratamatust või loodusjõudu, sest müüt on ühelt poolt justkui end visalt asfaldist läbi pressiv puuvõrse, mis lõpuks kunagi ikkagi jälle päevavalguse kätte pääseb, vallapääsenuna aga kui marutuul, mis kõiki, kes ta teele ette jäävad, mängukannina ringi pillutab.

Võiks nüüd arvata, et sellist raamatut on väga nüri ja igav lugeda, kuna selle maailm on piiratud ja süžeepöörded juba ette teada (kuigi peategelased ise seda ehk ei aima), eriti kuna romaan järgib sellist noorte- või seikluskirjandusele omast "aardejahi" vormi, kus vihjete mosaiik tavaliselt tükk-tükilt kokku koguneb ning ainuke probleem on ära seletada, miks just lapsed seda kokku peavad panema. Aga. Juri Lotmanil on artikkel "Kanooniline kunst kui infoparadoks", kus ta kõneleb sellest, kuidas kanooniline tekst võib teatud juhtudel toimida tugeva informatsiooni katalüsaatorina, mis kujundab ümber konteksti, millesse ta lülitatakse. Nii juhtub tegelikult ka Garneri raamatus. Müüt seob endaga ka kõik muu, mis ei seostu pealtnäha otseselt keskse kolmiku ja nende läbi mängitava tragöödiaga - nende päritolu ja tausta, varalised ja sotsiaalsed suhted. Kõik see - näiteks asjaolu, et Gwyn on töölisklassi päritolu walesi poiss, sellal kui Alison ja Roger on pigem kõrgemasse klassi kuuluvad inglased - tõuseb müüdi valguses hoopis teravamalt esile. Garneri romaan meenutab seega oluliselt rohkem nt Joyce'i "Ulyssest" kui, maidea, Narnia lugusid, sest süžee, müüt, on pigem vaid karkass, mis maailma üleval hoiab, üle loed sa seda raamatut aga ikka tema rikkaliku maailma pärast, milles iga kord lugedes uusi urkaid avastad.

PS. Eespool öeldu taustal saab öökulliserviisi lugu lugedes ka väga selgesti aru, miks Michael Moorcock oma "Eepilises Puhhis" tõstab Garneri puhul esile tolle austavat suhtumist oma noorde lugejasse (aga ka noortesse tegelaskujudesse). Garner on küll lugeja suhtes nõudlik - ei nämmuta talle kõike ette, peaasjalikult näitab, mitte ei kirjelda, mistõttu raamatuga peab olema kannatlik ja seda mitu korda lugema - kuid see tuleneb asjaolust, et ta kohtleb last või noort endaga emotsionaalses mõttes võrdsena. Ta teab, et lastel on tunded ja hoiakud ka siis, kui neid täiskasvanute meelest olema veel ei peaks, ehk isegi eriti just siis, sest isegi kui lapsevanem (või autor) lapsele ei ütle, et "me oleme nendest paremad", siis mingil moel väljendub see käitumises ikka ning tungib ühel hetkel ka lapse enda käitumisse ja hoiakutesse. Aga see on juba natuke kõrvaline teema, kuigi mitte läbinisti, kuna mul praegu Garnerit lugedes just see tasand eriti silma ette jäi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar