David Foster Wallace - Teatavate piiride poorsusest (2019)

Kakskümmend aastat tagasi oleksin postmodernismi noore austajana sellest tõlkest igati vaimustunud olnud, nüüd pensionieelikuna võtaks asju vähe rahulikumalt. Eks seda tõlkevalikut võiks DFWi sõnade järgi nimetada „SVP“ (lk 46) tekstiks, aga pigem ise nõustuks järelsõnas välja toodud James Woodi määratletud hüsteerilise realismiga, mille kirjeldus võiks pädeda tõlgete kohta (lk 96-97).

Lood pole niisugused, millest saaks lühiproosale omast katarsist – eredamaks näiteks ses suhtes on „Surm ei ole lõpp“, mis … liigub õige omasoodu radadel (samas minu jaoks selle valimiku vaimukaim tekst). Ja muidugi „Oktett“ ja „Suurte maailm I-II“, mis on täis kõiksugu metafiktsioonilisi võtteid (eriti nauditav „Suurte maailm II“, kus autor lõhub jutu tagasi mustandiks); mis eeldavad lugejalt lugemiskogemuse täiendamist. Ja seejärel võiks ideaalis lugejal kasvatada nõudlikkust tekstide vastu; või olla heaks õppematerjaliks alustavatele autoritele.

Mis DFW tekstide juures rohkem või vähem tüütu on, on see viis, kuidas autor teksti tüüpiliselt esitab: süvitsiminev mikrolõige peategelase siseilma, kus „sajandist on pikem päev“ (erandiks siis eelmainitud „Oktett“ ja „Suurte maailm“). Tekst ei veere, tekst kaevub. Ja noh, eks selline rahulolematus kõneleb pigem enda lugemiskogemuse lamendumisest kui et autori vajakajäämistest.

Igal juhul, igati kasulik lisandus eestikeelsesse kirjandusse.


andres laiapea