11 märts, 2019

Eha Valge - Mõnikord mõttesse jäädes... Luulet 1972 – 1992 (1992)


Igati korralik luulekogu, mis väljendab paraja kangusega autori kogemusi ja tundmusi; ehk vahel tekib tunne, et mõnigi luuletus on minu jaoks krüptiline või on siis aja jooksul enda luulekogemus muutunud?

Aga mis pärast selle raamatu kätte võtsin, oli esialgsel lappamisel silma torganud kogu vast üks lühemaid luuletusi, kus on juttu … Žigulist: ehk tollases võrdsete ühiskonnas on mõned siiski võrdsemad. Mitte et nõukogudeaja olmeluule mulle just suuremat huvi pakuks, kuid selline hetk … oli kuidagi lööv.

Naabril on
nabani naaritsanahku,
maja ja „Žiguli“ –
mul oli mees,
kuid läksime lahku,
pole mul jänesenahkagi.
(lk 43)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar