Igati korralik luulekogu, mis
väljendab paraja kangusega autori kogemusi ja tundmusi; ehk vahel tekib tunne,
et mõnigi luuletus on minu jaoks krüptiline või on siis aja jooksul enda luulekogemus
muutunud?
Aga mis pärast selle raamatu kätte
võtsin, oli esialgsel lappamisel silma torganud kogu vast üks lühemaid
luuletusi, kus on juttu … Žigulist: ehk tollases võrdsete ühiskonnas on mõned
siiski võrdsemad. Mitte et nõukogudeaja olmeluule mulle just suuremat huvi
pakuks, kuid selline hetk … oli kuidagi lööv.
Naabril on
nabani naaritsanahku,
maja ja „Žiguli“ –
mul oli mees,
kuid läksime lahku,
pole mul jänesenahkagi.
(lk 43)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar