17 märts, 2019

Ken Liu – The Waves (The Paper Menagerie and Other Stories, 2016)


Et tegemist paduulmega ja kogumiku viimasena loetava tekstiga, siis jah … sai üsna kiirelt läbi näritud, peamine, et saaks vaid ristikese kirja. Eks Liu jutuvalikus on teisigi paduulmemaitselisi tekste, kuid see lugu tõesti ei hakanud minu jaoks tööle ning sellest siis kogumiku nõrgeim hinne (ma ikka vaikselt lootsin, et ehk saab ühegi antoloogia või jutukogu nii läbida, et ühtegi harju keskmisest nõrgemat teksti pole – viimati oli nii vist Abercrombie puhul?). Mitte et käesolev lugu kuidagi vähendaks mu veendumust, et tegu on igati hea raamatuga.

Tekst siis post- ja transhumaansetel teemadel, mis algab inimkonna tupikusse jooksmise ja lõpeb järgmise mõtlemisvõimelise liigi loomisega – et noh, oleksid olendid, kes saavad lähedust jagada ja kogeda (mis võikski olla Liu humanismi olemuseks?). Saab siis kogeda, kuidas inimesed muutuvad robotiks ja seejärel … interaktiivseks infokogumiks (mis liiguvad maailmaruumis sinna ja tänna ja teevad jumal teab tehteid). Või midagi niisugust. No ja kosmos ja tähed ja valgusaastad on neile igati lahedad kogemused, aga seda kogemust oleks ikkagi hea kellegagi jagada. Eksole.

Sellised transhumaansed uperpallid tuletavad meelde Charles Strossi mõttelende („Accelerando“, „Palimpsest“; McDonaldi Gursky-raamat oli ka vist midagi sellist?), mis jäävad minu jaoks vähe ulme ulme pärast kirjanduseks ning sellega ühele lainele jõudmine nõuab, noh, teatavat valmisolekut.

Aga ausalt öeldes ei viitsi ma sellest tekstist rohkem midagi kirjutada. Raamat on lõpetatud!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar