Loo intriigi lahendusest ma
lõpuks ei saanudki aru, või siis oligi see niivõrd … lihtne. Võibolla, aga
kuidagi raske uskuda.
Kolme küla kokkupuutepunktis asub
üks iidvana kummaline kivisammas ja ühel hommikul avastavad lapsed, et sinna on
torgatud võitluskepp (ing k. „staff“). Inimesed on muidugi hämmastunud ja
kutsuvad kohale külade lähedale elutsema asunud arvatava võluri. Mees kiirustab
kohale, läheb hirmust kaameks ja käseb kõigil pimeduse saabudes kodudesse
varjuda – arvatav võlur teab, et see kivimoodustis võib tegelikult üks iidne
kiviolend olla ja et selles nüüd niisugune müstiline kepp turritab … see ajab
hirmsatel olenditel hambad irevile. Ta lubab jääda hommikuni sinna valvesse
ning küladest loodetavasti selle peletisliku eemale hoida.
Öö saabudes … need tumedad jõud
tulevadki, üks hullem kui teine. Võlur püsib kangelaslikult kivivalves, kuniks
…
Eks lõpuks selgub, miks selle
müstilise kiviga nii käituti. Lool on päris võluv maailm ja tegelasedki on
kenasti välja joonistatud, aga ma suurt siiski ei mõistnud konflikti erilisust.
Mis tekitab minus küsimuse, et kui selline tavaline lugu on valitud Strahani
aasta parimate ulmelugude kogumikku, siis … ei saa käesolev antoloogia just
eriliselt kõrgetasemeline olla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar