Ristteele jõudnud rändaja kohtub
stseeniga, kus musta riietunud mees poob teist meest. Rändaja asi pole vahele
segada (ristteedel ikka juhtub selliseid asju), aga ta siiski uurib, et milles
asi. Maagidest pooja ja poodav pole just suurema jutuga, ning rändaja näeb
selles maagilises tülis võimalust millegi … omandamiseks.
Teksti lugedes oli paratamatult
tunne nagu selle loo puhul olnuks tegemist osaga millestki suuremast – ainult
et see maailm pole mulle kuidagi tuttav. Ja nii jääb ka selle maailma võlu
mulle kaugeks – no tegelaste hoiakud ja dialoogid on iseenesest maitsekad, aga
see ei täida sisu. Erinevalt „Rehepapist“ pole siin ristteedel askeldamas
vanapagan, vaid mingid maagid, kes ajavad neid omale vajalikke asju, millega
lihtsurelikel pole mingit pistmist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar