Liu Cixin - The Circle (Invisible Planets, 2017)

Tekst on õieti osa Cixini ilmakuulsa (no kuulge, koguni Barack Obama kiitis seda) triloogia avaraamatust (mille pealkiri on siis … ?), aga on tõepoolest ka niimoodi eraldivõetuna ootamatult mõnuga loetav.

Tekst algab kui Hiina ajalooline jura matemaatikast, aga pöörab siis õige fantasyks kätte, kui matemaatik leiab, et jumalad on kirjutanud surematuse seletuse Archimedese konstanti (seda küll vaevalt Hiinas niimoodi tunti) numbrijadasse – tuleb vaid välja arvutada küllalt pikk jada. Kahe aastaga on ta suuteline arvutama sada numbrit peale koma; aga kui ta seda konstandi-mõtet surematust ihkavale keisrile jagab, siis see nõuab viie aastaga kümme tuhat numbrikohta kätte saada. Või muidu, eksole.

Matemaatik leiab lahenduse – on vaja kolme miljonit sõdurit, kes musta ja valge signaallipuga lehvitades annaks talle arvutusvõimsuse (ehk siis stiilis 1001110011010001110000 jne). Keiser nõustub sellise plaaniga, ja tõepoolest, matemaatikul õnnestub sõdurid lippe õieti lehvitama. Kuid et keisri armeest on suurem osa kaasatud Archimedese konstandi arvutamisse, siis see teeb riigi mõneti haavatavaks.

Ehk siis võluvalt jabur lugu inimkompuutri loomisest ja kasutamisest, seda küll vägagi hiinalikus soustis (no mis saatus seda matemaatikut ootas, eksole). Tõsi küll, tegelikult on matemaatikul hoopis omad ülesanded, mida selle inimraaliga peale hakata … mis ka õnnestub. Grandioosne pettus, mille mõtte- ja inimskaala on enam kui muljetavaldav.