Päris hea lugu tüdrukust, kes
elab maailmas, kus lisaks inimestele on intelligentseteks olenditeks hülged
(või noh, teatud mõttes libahülged, kuna neil on võime esile kutsuda inimeste
väljanägemist (või siis hoopis libainimesed?)). Elka (ehk Elektra) elab kuskil
rannakülas ning võtab äkitselt pähe, et tema seemendajaks on maad valitsev
hertsog. Selline jutt viibki selleni, et saabuvad hertsogi saadikud ja võtavad
neiu pealinna kaasa.
Seal teda koheldaksegi kui hertsogi
vanemat tütart … kuni ühel hetkel saabuvad hüljeste saadikud, kes soovivad
taastada lepingu inimsooga (kahe rassi suhted on muutunud vägagi pingeliseks,
kuna mõlemad konkureerivad kalavarudele) ning selle pitseerimiseks peaks
hertsogi uus tütar abielluma ühe hülgeülikuga (sellesama hülge päästis kord
Elja, peites teda rannarahva eest). Lepingust oleks kasu kõigile ja Elkagi pole
nii väga vastu niisugusele pitseerimisele (kuivõrd hülgeülik on päris kompu) …
kuid hertsogil on pikemaajalised (jemisinlikud) plaanid, mida selle sohitütrega
peale hakata (õigemini küll kasutada).
Noh, tavamõistes päris jabur lugu,
ent väga hea karakteriloomega ning esitab üksikisiku õnne asjus päris
huvitavaid küsimusi. Hertsog on sitapea, aga … kelle nimel? Eks peaks välja
uurima, miks on eri kultuurides hülged sedavõrd populaarsed ebardid – kas asi
on nende … silmades ja hääles ja kahepaiksuses?
„Kui iidsetele jõududele astub vastu poliitika, jäävad iidsed jõud lolli ossa, Elja.“ (lk 280)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar