Mudlum “Linnu silmad”. Eesti keele sihtasutus (2016).

Kuraditosin lühijuttu … või mõttelõnga või … õigemini midagi sellist vahepealset, igal lõpul oma konks otsas, nauditavad lugeda kõik. Tegelased on pigem visandid ja tõeline möll toimub jutustajahääle mõtteis, selles, kuidas nappe sündmusi seoste, tähenduste ja paralleelidega on vürtsitatud ja ehk eriti veel selles, mis iga loo lõpus ootab.

Leida võib palju õdusat äratundmist nagu remondi- ja ehitusmöllu tuttavlikud paradoksid (tahtsin seda lugu automaatselt jagada kõigiga, kes mõnd vana elamist kõpitsevad või remonti nokerdavad, puhas kuld ju), kui ka mälestushõnguline linnasaunatraditsiooni jõudmine iganädalasest küürimismekast spaadeni (kuigi … kas tõesti viimased äratuleva naha rullid alles rätikuga maha lükatakse … kas ei peaks üks laps ikka saunatamise lõpuks nii nahatumaks nühitud olema, et rätikul enam ühtki rulli püüda pole, ah?) … ühesõnaga ei jõua ometi kõiki lugusid üles lugeda, aga õdusaid olmeseiku (mis sealjuures, olgu olme madalaks pidajaile öeldud, põrmugi väikestena ei tundu) on üksjagu, nagu on ka filosoofilisemaid mõttekäike … kuigi, kui aus olla, siis on see eristamine siin rumal.

Sest asja võlu selles seisnebki, et põhimõtteliselt pole vahet … kõik nad saavad lihas üheks ning inimese maailmakogemises on keedumuna ja Schopenhauer (filosoofinime näide) ikka ühes ajus koos ning ühtmoodi tähtsad. Ja nõnda on ka selle raamatu lood-mõtisklused sellised humoorikad seiklused argise ja sügavtähendusliku metsades, mis mõlemad paraku peavad leppima sellega, et inimese mõõt ei saa ikka enese kehast välja, kui ka tema mõtted sinna eksivad. Võimidagisellist.

Tsitaate võiks südamerahus võtta enam-vähem ükskõik millisest suvalisest kohast. Esmajoones tahaks ära tsiteerida muidugi valdava osa lõppe, aga see ei ole hea toon vist, tutvustamisel? Las siis olla nostalgiahõngune linn-maa lõiguke “Majaehitajast”. Korterist välja värvimine on vast tänaseks päevaks kõvasti populaarsust kaotanud, ent paneelmajade vannitoad küllap võivad jätkuvalt saluudiks uksi kolksutada, et just nii selle auru ja pesemisega on, tänapäevani (ja ehk ka tegemata töid täis maamajapidamistega).

“Ruum oli nii tilluke, et peale igat pesukorda oli see auru täis nagu türgi saun, kõik seinad, torud, kraanid ja peeglid olid higipisarais. Aga milline mõnu on ennast pesta! Olgu sanitaarruumid kui igerikud tahes, peaasi, et nad üldse on! See on ikkagi luksus par excellence.
Suvealguse remonteerimine lõppes teadagi enda korterist välja värvimisega. Kui viimane kiht läti pruuni, haisvat põrandavärvi oli peale kantud, keerati uks lukku, võeti juba varem ukse taha tõstetud kimpsud-kompsud näppu ja sõideti maale, kus ootas ees tervete inimpõlvede jagu tegemata töid.“