Lugu pole vast nii lööv kui
esimesed kogemused Lõhmuse proosaga. Aga peamine ongi see, kuidas autor
jutustab – seekord siis kolmest viisist, millisena esmakordselt kogeda
üheöösuhet. Jutustajad ja nende ootused on mõneti erinevad, aga lõppkokkuvõttes
siiski pigem sarnased.
Ja noh, see seletamatu inimliku
läheduse vajadus või midagi sellist. Et on mingi ideaal, millele unistustes
toetuda; aga eks üheöösuhte puhul (eriti siis, kui oled kolmekümnendates naine
Tartus) on sellisena saadav läheduse kvaliteet (eks üks jutustaja kurdab
konnatiigi üle) pigem unustamist väärt. Kuid isiklik CV saab linnukese kirja.
Ehk siis argised hetked elust
enesest. Soovid ja ebakindlus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar