Kena hoiatuslugu kaasaegsest (või
ka lähituleviku) maailmast, kus on avanenud … kontakt tulevikuga. Õigemini on
tulevikust ehitatud portaal („sädelevad uksed“), toimetamaks sealsete õuduste
eest inimesi minevikku pakku.
Mis muidugi tähendab kaasaja
valitsustele, et on võimalus tutvuda enneolematu tulevikutehnoloogiaga – muuhulgas
sellist, mille eest need õnnetud inimesed põgenesid. Selle tehnoloogiateadmiste
õngitsemiseks on loodud karantiinilaagrid, milles põgenikke kinni hoitakse,
ning neid küsitletakse sealsete tehnikavidinate kohta (kogetud kannatuste kirjeldused
… pole just asi, millele õieti jaksaks tähelepanu pöörata). Ja noh, nagu peategelasele
selgub, on põgenike kaudu laagrisse toimetatud eriliselt närune piinamisvidin,
eesmärgiga seda tehnoloogiat kaasaja valitsustele tutvustada. Peategelasel on
nüüd vastik dilemma – anda see tema kätte sattunud vidin oma tööandjatele, või
kuidagi vabaneda sellest.
Ühesõnaga, õige masendav värk
ihast inimesi õige efektiivselt kontrolli all hoida. Tekstis on mitmeid näiteid
sellest, mida kättesadanud asjadest on kasutusele võetud; ka nende
karantiiniobjektide küllaltki ebainimliku käitumise puhul pole selgelt välja
öeldud, kas see tuli nö kaasa või siis juurdunud karantiiniolud on võimendanud
niisugust … võrdlemisi võigast interaktiivsust (üks laagritöötaja toob võrdluseks
natside surmalaagrites juhtunut). Kontroll, see on kõik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar