Toomas Krips – Riia keisririigi allakäik ja langus (Täheaeg 18, 2019)

Alternatiivajaloomaiguline kelmilugu endisest aadlivõsust, kes parema äraolemise nimel topib oma näo sinna, kuhu teda üldse ei oodata. Mitte et see talle kuidagi uudne situatsioon vms oleks; käesoleval juhul leiab ta, et võiks ühes maagiliste esemete tehingus osaleda ja need esemed omastada.

Tulemuseks on Euroopa aadlisuguvõsade räpasemate saladuste avastamine, mitmed mõrvad, uus armuke ja ühe õige iidse saladuse paljastumine.

Sarnaselt Ivanovile on see puhtalt meelelahutuslik lugu, mis laseb fantaseerida teemal, kus kõiksugu maagia päriselt töötaks, muuhulgas on selle allikateks eelkõige vanade suguvõsade kehaosadest saadav vägi. Autor läheb kaugemalegi, näidates muuhulgas inimsöömist sellises maailmas igati normaalse käitumisena, rääkimata sellest, et loo kangelane on üsna biseksuaalsete kommetega noormees (ei tulegi kohe pähe, et eesti ulmes oleks LGBT temaatika sedavõrd elurõõmsal kujul esil).

„Mis krahvi laipa puutub, siis me olime natuke liiga kesklinnas, et päises päevavalguses krahvi maised jäänused välja viia. Ärasöömine oleks muidugi klassikaline lahendus, aga luud jäävad ikkagi alles, pluss korraga ei jõua niipalju süüa. Pealegi, krahv oli üsna agarasti oma võimeid kasutanud. Ma ei uskunud, et tal eriti palju palju maagiat kehas alles oli.“ (lk 243)

Peategelast … on raske moraalseks verstapostiks pidada, kuivõrd … no ta pole just kuigi eetiline tüüp. Nagu öeldud, seiklus algabki sellest, et mees tahab nö ebaseaduslikku tulu teenida. Ja et selle käigus hukkub nii mõnigi asjaga seotu, no juhtub noh.

„Ma tean, mida te nüüd mõtlete. Et ma kasutan oma võlukunsti riistapikendusena. Et ma olen kuidagi sidunud oma ametialase võimekuse sellega, kui ihaldusväärne ma romantilise partnerina olen, et mitte ütelda oma seksuaalse potentsiaaliga.
Millele ma vastan, okei, aga mis see sinu asi on.“ (lk 220)

Alternatiivajaloo hõng tuleb siis sellest, et 1970. aastaks on Eesti- ja Liivimaal kukutatud baltisakslaste ülemvõim ja seeasemel on tekkinud Eesti ja Läti riigikesed (no oma sütitav roll oli asjade käigul ka meie peategelasel) – niisiis õige erinev seitsmekümnendad Ivanovi tekstiga võrreldes.

Ühesõnaga, üsna üleannetu kirjapala, omamoodi täiendus viimasel ajal üllitatud alternatiiv-Eesti juttudele. Plussiks julge fantaasialend, miinuseks vähe toores ja skemaatiline tekst.