25 juuli, 2019

Triinu Meres “Kuigi sa proovid olla hea”. Varrak, 2019

Minu lemmik oli keskmine lugu. Ma mõtlen, et kui kogupealkirja kandma üks neist, siis just see keskmine – Nagu nuga vööl. Muidugi ei saa mööda vaadata esimesest, kuulge, ausalt, kellel ei hakkaks keel laulma juba pelgalt sõna „sulavesi“ peale, öeldagu seda siis valjult või hellitatagu mõttes. S-u-l-a-v-e-s-i—j-a—v-e-r-e-s-i-d-e. Ja kui asi päädib päeva maitse kirjeldamisega, siis on kogu jutu ninaotsast sabaotsani kaunikeelsus juba selgemast selge. Teisalt aga mõtlen selle hea olla proovimise peale, et ma saan aru, et suures plaanis on teemaks armastus vskohusetunne-ühiskond-lubadused-vms... Ja minumeelest see armastuse pool ikka võidab, nii esimeses kui ka viimases, võinoh, viimases on selle võitmise ja lõpuga muidugi kahetised lood, aga siiski.
Sellepärast vist keskmine mu lemmik ongi. Sest keskmises on tõepoolest sõnasõnalt nii, et püütakse olla hea, aga ikka tuleb sest mingi jama. Teed head, kukub välja nagu alati. Üritad asja heaks teha nii, et ennast ressursina kasutades üritad igal rindel maksimaalselt vähe kahju alles jätta, aga ... ega lõppkokkuvõttes õnne nüüd küll ühelegi õuele ei tule, võidab ainult tööandja. Aga samas muidugi, erinevalt teistest lugudest, on siin ränga süükoorma dimensioon ja mis valikuid siis üldse alles jääb ja ... no las olla, eks.
Viimasel lool on siis see intrigeeriv lõpukahestumine. Peab tunnistama, et lugemisrütmi häiris selline ootamatu võõrsõnaline pealkiri ja siis uus pealkiri pisut küll. Mulle oleks vist kogu Kuuevallasuse temaatikas olles lugejana natuke rohkem meeldinud, kui see kahetisus oleks kuidagi maagilisemalt, poeetilisemalt või loolisemalt välja tulnud, et kui olid juba kroonikakatked, mis tulevikust aimu andsid või midagi, suur punane silt „loo moraal“ ... on natuke ... ehmatav?
Aga see selleks. (Nagu tavatses öelda ... ega see ometi Homer Simpson ei olnud? ... „Enough about me, lets talk about me, what do you think of me?“.) Et nii esimeses kui viimases loos oli ju lõpeks ikkagi nii, et tehti nii nagu süda käseb või feromoonid meelitavad ja seda veel enne kahetise lahenduse puänti.
Ja ma mõtlen seda, et kuidas ikkagi proovimine ... mis see hea siis tähendab? Kuulekust ja korralik kodanik olemist? Või siis lihtsalt mingitsorti absoluutset headust, milleni inimene niiehknaa ei küüni? Minu mõistes suuresti oldigi head, lihtsalt mitte täiuslikud ja maailm ei olnud täiuslik niiehknaa, ning kuigi ma olen selle sõnumi poolt, et ei maksa ise oma elu keeruliseks teha püüdes järgida seda, kuidas sa arvad õige olevat selle arvelt, mis tegelikult heaolu toodab, siis ... inimene on vahel ka üksjagu vastandlik olend. Teed ühtpidi on halvasti, teed teistpidi – ikka kannatad. Seepärast keskmine lugu mulle kõige enam hinge läkski.
Igaljuhul, aitab sellest Simpsoni sõnade järgi käimisest. Kaunis kujundus, kaunis keel ja taaskord naudin põhjalikult kõiki neid maade ja kohtade ja inimeste ja asjade nimetusi: Kuuevalla, Pajuvalge, vöömees, Hõbehüüp, Anno ... no ma lugesin juba mitu aega tagasi, lihtsalt kirjutamiseni ei jõudnud, sestap esimese hooga kõik ei meenu. Seega võib pealiskaudsemale inimesel täiesti süümepiinadeta ka ainult kujunduse ja keele põhjal soovitada! Ja kui on räägitud, et raamatu armastusest, siis ei ole ka valetatud, loomulikult on. Janoh, väljamõeldud maailm on ka, selline, mis oleks sobivalt poeetiline ja piisavalt vähese taustamüra ja komplikatsioonidega lava emotsioonide ja valikute tandrile. Ehk.
Aga nüüd mulle tundub, et rääkisin ühest teisest raamatust, sellest, mida ma oma peas lugesin. Kaanepilt oli sama.

2 kommentaari:


  1. Maitea, mulle tundub suht pädev jutt =)

    Ma ei seletama ka, et miks kahetine - ja vbla on sul õigus, vbla oleks teistmoodi pealkirjamine mõttekas olnud.
    Aga kõik testlugejad, kes selle kohta üldse midagi ütlesid (neid oli kaks), leidsid, et piisab sellest esimesest küll ja teine on ülearu - aga mina tahtsin nii väga kirjutada ka seda, et vahel läheb hästi ka! Ei tea miks, mingit loogikat ei ole, vahel lihtsalt läheb hästi.
    Pealkirjade üle keegi, kaasa arvatud mina, üldse ei mõelnudlki.

    VastaKustuta
  2. See, et on kahetine see oleks nagu loo lahutamatu osa (ja mis õnnelikke lõppe puutub, siis isiklikult tüütab mind tegelikult ka, et liiga tihti oleks justkui tõsiseltvõetavuse eelduseks see, et lõpuks kõik ikka totaalselt halvasti läheb). Mulle tundus lihtsalt tehniliselt kuidagi, et sellise pea luulekeelselt kirja pandud vanaaegsesse maailma puhul lükkasid see mind lugejana kanda laskmise rütmist kuhugi tänapäevaste alumiiniumist tellingute vahele, või midagi sellist, palju raskem oli uuesti end illusiooni uskuma veenda ja lugeda kui lugu seal maailmas, mitte kui vahendit mingi sõnumi edastamiseks.

    Igal juhul tänud ja kummardused kirjutajale :)

    VastaKustuta