Doris Lessing “Vanaemad”. LR 2012, tlk Krista Kaer

On päikeseline suvepäev ning kaks vanaema, kaks poega, kaks lapselast einestavad rannaäärses kohvikus. Ettekandja Theresa ei suuda muud, kui neid jumaldada ja kadestada – nii kaunid, nii lähedased ja üksteise seltskonda nautivad on nad. Kuid kuskil on ka emad-naised-minijad. Ja nad tulevad ning ilmneb, et miski pole päris nii nagu näib, või siis on hoopis nii, et kõik ongi nii nagu näha...

See poolesajalehene lugu on nii laitmatult kokku pandud, et kui tahta, siis võibki vist lõpuni erinevaid küsimusi küsimusi jääda. Esmalt, jah, illusioonid loomulikult. Esiteks kõrvalt kellegi teise pealtnäha idüllilisele elule vaatamise illusoorsus, mille juures mulle nii meeldivad Theresa reaktsioonid – jääks siia linna igavesti? Ei, hoopis kohe ja kaugele?

Teisalt siis loomulikult moraali küsimus. Kuskil ei ole öeldud, mis oleks tegelikult õige või vale, asjad juhtuvad nii nagu nad juhtuvad ja võimalused privaatsele vabadusele on kogu- või ühiskonnas elades sellised nagu nad on. Illusioon näib olevat, mitte tunnete ehtsus vaid hoopis lootus, et ebakõla ümbritsevaga võib igavesti peitma jääda. Ja tegelikult vist ei olegi häda ikkagi niivõrd selles privaatsfääri ja avaliku moraali ühtimatuses, kuivõrd ebaaususes, milleni see viib, kitsast ringist välja viivatele lähisuhetele ette kerkivas klaasseinas, sisemises eraldatuses. Ja siingi ei saa tõmmata täpset joont, et kust ja millal siis ikkagi see sein ette tuleb, asi ei ole ju ainult moraalikonfliktist tulevas salatsemises, kogu lugu ju algab lihtsalt kahe naise väga lähedase ja tugeva sõprusega, milles ei ole midagi, mida peaks salajas hoidma või hukka mõistma, kuid mis ometigi näib oma liigses tugevuses ehitavat seinu teiste suhete vahele ja … janoh, kui palju siis tegelikult ikkagi peaks või ei peaks kompromisse tegema või end kellegi järgi seadma, see kah.

Olles lõpuni jõudnud ja raamatu sulgenud, võib uuesti ette keerata esikaane ning veelkord veerida pealkirja “Vanaemad”. Milline nauditav viimane ninanips või mõttekoht. Ei mingit pistmist õunakookide, lõngakerade, lastelaste kantseldamisega … või no tegelikult ju on ka. Aga ilmselgelt on vanaemad inimesed, naised ja pelgalt fakt, et neil on lapsed, kes on lapsed saanud ei muuda neid üleöö kellekski teiseks, ja samas … kiindumuse ja hoolitsuse teed on tihtipeale märksa mitmekesisemad, kui lihtsalt pelk ja kompulsiivne ning isetu “emalik hoolitsusvajadus”, mida ehk kiputakse vanaemade automaatseks kohuseks lugema.

“Noorte poiste ilu – vaat see pole sugugi lihtne asi. /.../ On üks ajavahemik, lühike ajavahemik umbes kuueteistkümne, seitsmeteistkümne aasta vanuses, kui neid ümbritseb poeetiline aura. Nad on nagu noored jumalad.” (lk 20)