Yoon Ha Lee – The Empty Gun (Mission Critical, 2019)

Kuri tahtmine oleks öelda, et selline Lee kergemeelne looke pole just muud kui meelelahutus, ja kõvaulme tõsiseid standardeid just ei täidaks (huh, tore).

Igal juhul, tegemist siis verise kättemaksulooga, kus ühe mahanotitud, ee, klanni viimane ellujääja Kestre tõotab kättemaksu ta õdede ja vendade nottijatele. Selleks läheb ta illegaalse relvakaupleja jutule, ning vahetustehinguga saab enda käsutusse imeliku relva – see toodab laskemoona tühjusest. Ja tapab … mis hullu. Kättemaks edeneb kuni relva efektiivsus ületab igasugused mõistmise piirid, ning selgub, mil viisil see relv õieti end laeb.

Loo lahendus tundub veidi sulest imetuna ja pole Lee kohta just teravmeelne, aga noh, samas see tapatalg on kirjutatud omal moel veriselt ja humoorikalt. Ja see tehisintellekt, mis Kestret, ee, teenindab. Hea vaheldus antoloogiast seniloetud tõsisematele tekstidele.

„A storm wrecked the City and the wind whipped about Kestre as she disembarked. Shrapnel crunched beneath her shoes and blew against her armorsuit. Without its protection, she would have been bloodied. Not that a little more blood mattered, for the starport was painted in gore and liberally decorated with fallen bodies. While the corpses themselves, where intact, displayed the headshot wounds she knew so well, the gun hadn’t stopped there. In demolishing the starport’s defences, it had caused any number of explosions. Walking through the fire-splashed halls and toward the arrayed starships was like touring a combat zone as depicted by an enthusiast of the butcher’s art.“ (lk 233)