15 oktoober, 2019

Adam-Troy Castro - The Unnecessary Parts of the Story (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2019)


Vaimukas metanarratiivne ulmelugu Dawkinsi austajatele. Ehk siis loo jutustaja kommenteerib üht niisugust lugu, kui uurimislaeva üks meeskonnaliikmetest nakatub kuskil uuritaval planeedil miskisse viirusesse ning laevale naastes lööb mõne aja pärast see viirus lõkkele, nakatanu teeb mitmele kaaslasele mõndagi koledat. Mispeale ta suletakse karantiini, kus see viirus teatab läbi nakatanu suu kaptenile, et tal (kui viirusel) on eesmärk hävitada inimsugu (nagu see on varem juhtunud mitmete kosmosetsivilisatsioonidega).

Laeva meeskond (no tõesti, mis oleks parem sõna iseloomustaks uurimislaeval töötavaid naisi ja mehi?) on nüüd mitmete valikute ees – kas kupatada nakatanu koos viirusega avakosmosesse, sõita laevaga lähimasse päiksesse, proovida nakatanut ravida või viia viirusekandja teadlastele uurimiseks. Järgnevad mitmed, ee, inimlikud otsused, mida loo jutustaja kommenteerib õige sarkastiliselt.

Eks aluslugu ongi esitatud võimalikult banaalselt ; lugu on justkui tuttav mitmetest ulmefilmidest või -romaanidest (sellele viitab kasvõi see, kuidas tegelasi on erinevate klišeelike tüüpide pähe esitatud). Sest noh, pragmaatilised otsused pole ju draama esitamiseks küllalt glamuursed; pealegi esineb inimestel aegajalt sentimentaalsust olukordades, kus see on õigupoolest täiesti tarbetu või kahjulik (jajah, miski inimlik pole mulle võõras). Teksti võib eelkõige huumori pähe võtta, aga kuni puändini on see samuti parajalt vaimukas kommentaar loo jutustamise võimalustest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar