Huvitavalt kaheks raiutud tekst –
esimene pool kirjeldab seda, kuidas isa kannab haavatud poega seljas, et see
saaks arstiabi. On öö, võõras kant, igati dramaatiline värk, sest oodatud
külasse pole nad senini jõudnud, kuigi juhiste järgi pidanuks ammu kohal olema.
Loo teine pool jätkub sama
situatsiooniga, aga nüüd peab isa enamasti monoloogi – miks ta poeg on haavatud
ja miks isa teda kannab. Korraga hakkab isa … teietama seljas kantavat. Ja
poeg, tema jookseb verest tühjaks.
Lugu õrnusest ja kalkusest,
lootusest ja meeleheitest. Isa valikud … noh, eks need on talle peale sunnitud,
aga eks ikka ole lugejana raske vältida sentimentaalseid süüdistusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar