Pratt jätkab samal lainel samast
antoloogiast loetud Yoleni looga, ainult et siinsed tekstikesed moodustavad
ikkagi selge narratiivi.
Annabelle on noor ja eriline
tütarlaps. Kui tema tähestiku läbi loete (no vaevalt, et mõni selle blogi lugeja
seda teeks, niiet võin kohe avaldada selle ilmatuma saladuse), siis selgub, et
Annabelle on haldja päritolu, armas haldjalapsuke, kelle ta kasuvanemad
loodusest leidsid … ja kohe tiivad maha lõikasid. Sest ta kasuvanemad (mitte et
Annabelle neid kasuvanemateks oleks pidanud, ikka originaalideks) ei saanud
muudmoodi lapsevanemaks. Aga Annabelle, tema on eriline … laps. Kes avastab
läbi erinevate kogemuste, et ta pole teps mitte … no mitte just tavaline laps –
niipalju, kui ta seda oma vanuses mõista suudab.
Kena poeetiline tekst, mis võiks
iga kaunissüdant ilumeeleliselt paitada. Et kurb ja kaunis ja morbiidne ja
niipalju lendlemist, lendlemist, lendlemist. Kui vaid oleks tiibu. Aga noh,
haldjate värk, nende toimimise mehhanismid pole teab mis kooskõlas füüsikaseadustega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar