Emily Dickinson – Kiri Maailmale (1988)

Kui kogu elu kurbused

peaks täna tulema

nad küllap naerdes hajuksid –

nii rõõmus olen ma.

Kui kogu elu rõõmud koos

peaks täna tulema

nad poleks pooltki sellest mis

on praegu minuga.

(lk 25)

Kui säästa saan üht Surmavalu

on elul mõte sees –

või trööstida ühtainust Elu

ta Vaevades –

Või nõrkend Linnupoja

saan pessa tõsta taas –

on elul Mõte sees.

(lk 31)

Iial pole Seltsist

puudu Sellel kes

tutvust Iseendaga

au sees hoiab – Sest

Teistest tüdib peagi –

oma Sisimast

kuid ei eal saa küllalt –

Rohkem rõõmu tast

hingele kui Hümnist –

või Ballaadidest –

Ka ei ole lugu

Esitlemisest –

(lk 40)

On tühja taeva üksildus

ja mere üksildus

ja surmaüksildus kuid need

on selts veel võrreldes

ürgüksilduse põhjaga –

polaarne salajus

end millesse on mõistnud Hing –

on lõplik lõpmatus.

(lk 42)