27 november, 2019

Han Kang "Human acts". Hogarth (2016), tlk Deborah Smith.

"Human Acts" ehk siis näiteks "Inimlikud teod" või siis originaalpealkirja taga ajades "(Ja) noormees tuleb" (소년이 온다) on raamat, mida ei saa või vähemalt mina ei saanud ühe jutiga läbi lugeda. Võib-olla tasuks ka Deborah Smithi eessõna jätta viimaseks, kuigi Eesti lugeja pigem kuuleb 1980. aasta mais Gwangjus toimunud rahutustest ja nende veristest tagajärgedest seda raamatut lugema sattununa pigem üsna esimest korda. Kuid põhiline koorub Han Kangi ajahüpliku ja melanhoolse jutustuse käigus nii ehk naa välja. Eriti, kui algusest peale seada end empaatilise lugemise lainele – Dong-ho ja temaga ühel kindlal ajahetkel samasse paika ja seotud olukorda sattunud inimeste läbielamised on ju tegelikult justkui see ajalookirjutuse algmaterjal, või vähemalt üks tasand sellest.

Lõuna-Korea kirjandusega on ikka sattunud mul nõnda, et sel kipub juures olema teatav sentimentaalne pisarakiskujalikkus, mille puhul on oht asja läägeks ära põlata. Sestapki tasub vahepeal lugemisega pausi pidada, sest muidu väsib tõsimeelsest sentimentaalsusest ära, kiiruga läbi kappamine pole aga kah jälle mingi asi. (Mulle tundub, et siinkohal on tegemist ka teatavat laadi väljendustraditsiooniga, mis kuulub lihtsalt asja juurde.)

„Human Acts“ on nõnda siis üsnagi isiklik lugu ajaloolisest sündmusest, mida pannakse kokku ümber ühe poisi, Dong-ho, loo, erinevate inimeste mälukildudest ning eludest, mis justkui läbi aja tõmmatud lintidena igavesti selle minevikupunkti külge takerdunult, vabaks pääsemata tuules laperdavad.

Vaatepunktide galerii ei piirdu sealjuures üksnes elavatega. Surnute hinged jäävad takerduma lagunevate kehade külge, segaduses ja üksi. Nagu ikka selliste sündmuste puhul on palju ka neid, kes nimetult massihaudadesse aetuna jäävad ilma mälestusriitustest ja kombekohastest matustest, igavesti kadunuks ka surmajärgses maailmas. Ning eraldi valu on veel see, kui tulevikus need, kes juba korra maetud said, uuesti ümber maetakse – sest mineviku tragöödiad, kui neid viimaks tunnistatakse, ei ole enam kannatajate eraasi vaid ka avalik omand ja mälestis.

Sõjaväelise diktaatorluse raames läbielatud koledustes on muidugi paljut, millega meiegi ajaloos paralleele tõmmata. Mahasurumised, piinamised süsteemi poolt ettekirjutatud ülestunnistuste nimel, eraldi julmused naisterahvaste tarbeks, tsensuuri absurdihuumor ja küllap ka süütunne, et on jäädud ellu, saadud kergemini läbi, mindud edasi.

Süütunne ja lojaalsus/solidaarsus on kusjuures siin raamatus see, mis näib siduvat kõiki tegelasi. Kuigi koletusi saadavad korda süsteem ja režiim, siis süüdi tuntakse end ikka. Kes kahetseb, et ei suutnud oma lastele paremat pakkuda või neid õigel hetkel koju sundida, kes kahetseb, et ei olnud piisavalt eneseohverduslikult solidaarne võimatus võitluses, kes tunneb lihtsalt süüd ellu jäämise pärast ...

Oluline koht on ka füüsilisel kehal kui sellele, läbi mille kehtestatakse võimu indiviidi üle. Asjata ei alga raamat saalitäie kirstude ja kõikehõlmava laibalehaga. Nii raske on panna kedagi vägisi mingil kindlal viisil mõtlema, kuid keha annab hävitada, piinata, närvutada ja vaim ei saa selle eest kunagi päriselt pääseda. Ja kui viimaks võtta veel surnukehaltki nimi ja nägu...

Isiklikkuse dimensioon seotakse lõpuks kokku autori enda isikliku seotuse ja vaatepunktiga. Saame teada, et ka autor ja Dong-Ho on omal moel seotud ning nõnda saab ka autorist üks tunnistajateks, kes on ise seda varem päriselt adumatagi olnud nende sündmustega seotud aja ja ruumi kaudu ning kelle tagasivaatav sukeldumine artiklitesse, tunnistustesse, dokumentalistikasse on justkui omakorda tagasiulatuva solidaarsuse väljendus, üks viis, kuidas suhestuda ajalooga. Kuid samas ei jäeta mainimata (see on ka üks põhjuseid, miks Deborah Smith tõlkele sellise pealkirja valis), et kõik raamatus korda saadetud teod on inimeste tehtud – nii head kui halvad. Ja ma ise arvan, et see on väga oluline punkt, mida ajaloole empaatiliselt tagasi vaadates silmas pidada – laias laastus oleme me ikka ja jälle ise olnud nii need, kes ohvriks jäid kui ka need, kes teise tõstsid teise vastu käe ja alati jääb võimalus nii üheks kui teiseks.

„What happened to the bodies of the two men who'd been gunned down in front of the station, which some of the protesters loaded into a handcart to push at the head of the column? What happened to those two pairs of feet bouncing gently in the air, almost unseemly in their nakedness? I saw a shudder run through you the moment you spotted them. You blinked violently, your eyelashes fluttering in agitation. I grasped your hand and tugged you forward, toward the head of the column, while you muttered to yourself in blank incomprehension, our soldiers are shooting. They're shooting at us. I pulled you toward them with all my strength, opening my throat to sing while you seemed to the point of tears. I sang along with the national anthem, my heart fit to burst. Before they sent that white-hot bullet driving into my side. Before those faces were canceled out, expunged by white paint.“ (lk 61)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar