20 november, 2019

Robert Charles Wilson - The Great Goodbye (The Mammoth Book of Best New Science Fiction 14, 2001)


Lühilugu, mis üllatab vägagi positiivselt. Niisiis, on 2350. aasta ja inimsoo areng on enamvähem kahte suunda läinud - on nö tavalised, ajaloolised inimesed ja siis transhumaanide kanti inimesed. Transhumaanid … nemad on võimelised tähti vallutama tänu oma füüsilistele omadustele, samas kui vanamoodsad inimesed jäävad Maale toppama. Sest noh, ükskõik kui füüsiliselt võimekad tulevikus ajaloolised inimesed ka on, siis tähtedevahelised reisid võivad kesta nende jaoks aastasadu.

Lugu on jutustatud vanaisa ja lapselapse viimaste ühiste hetkede läbi - transhumaanid valmistuvad Maalt lahkuma ja ajaloolised inimesed jäävad siia sigima ja surema. Tunne on ühtviisi ülev ja kurb, ikkagi progressiivne tulevik ja samas pinged tavainimestega. Et lapselaps enam vanaisa ei näe, on muidugi kurvastav. Aga minek on minek.

Kui algul see tekst näis DiChario kombel õige iganenuna, siis … puänt on hea. Ma ei taha nüüd kuidagi vihjata (aga eks seegi on vihje), milles see õieti seisneda võiks. Kui ma seni olen Wilsoni tekstidest eemale hoidnud mingil mulle, ee, mõttelaisal põhjusel, siis ehk peaks siiski natuke tähelepanu osutama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar