Lühilugu, mis üllatab vägagi
positiivselt. Niisiis, on 2350. aasta ja inimsoo areng on enamvähem kahte
suunda läinud - on nö tavalised, ajaloolised inimesed ja siis transhumaanide
kanti inimesed. Transhumaanid … nemad on võimelised tähti vallutama tänu oma
füüsilistele omadustele, samas kui vanamoodsad inimesed jäävad Maale toppama.
Sest noh, ükskõik kui füüsiliselt võimekad tulevikus ajaloolised inimesed ka
on, siis tähtedevahelised reisid võivad kesta nende jaoks aastasadu.
Lugu on jutustatud vanaisa ja
lapselapse viimaste ühiste hetkede läbi - transhumaanid valmistuvad Maalt
lahkuma ja ajaloolised inimesed jäävad siia sigima ja surema. Tunne on ühtviisi
ülev ja kurb, ikkagi progressiivne tulevik ja samas pinged tavainimestega. Et
lapselaps enam vanaisa ei näe, on muidugi kurvastav. Aga minek on minek.
Kui algul see tekst näis DiChario kombel õige iganenuna, siis … puänt on hea. Ma ei taha nüüd kuidagi vihjata
(aga eks seegi on vihje), milles see õieti seisneda võiks. Kui ma seni olen
Wilsoni tekstidest eemale hoidnud mingil mulle, ee, mõttelaisal põhjusel, siis
ehk peaks siiski natuke tähelepanu osutama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar