Vahur Laiapea, Jaan Toomik - Kodutud seosed (2019)

"Kodutud seosed" oli tänavuse Betti Alveri kirjandusauhinna üks nominente. Käisin üritusel, auhinna sai Øyvind Rangøy raamatuga "Sisikond" (muide, Øyvindil oli suurepärane tänukõne, sagedase kirjandusürituste külastajana võin kinnitada, et nii sisukat, haaravat ja ilusat kõnet kuuleb nendel üritustel harva -- kirjanikud on parimad enamasti siiski kirjutamises). Kui üritus läbi sai, läksin ruumi teise otsa sirvima ülejäänud nominentide teoseid. Huvi tekitas Vahur Laiapea ja Jaan Toomiku kogu.

Huvi tekitas ta kiiresti sirvides kolmel põhjusel: a) selles on maalide reprod, b) tekstid on üliterviklikud, viimistletud, c) formaat on väga mõnus ja mugav.

Paar päeva hiljem laenutasingi raamatu. Selgus et tõesti, Laiapea tekstid on väga terviklikud, seotud, vorm ja sõnastus on viimistletud. Mingeid lahtisi otsi, poolelijäämisi ei ole. Kõik on tervik, kooskõlaline, selge. Seepärast on neid tekste väga mugav lugeda.

Toomiku maalide reprod lisavad kogule oma tooni, võib-olla rõhutavad seda. Igatahes sobivad komplekti. Need on omajagu sünged, natuke sürrealistlikud. Huvitav oleks teada, kuidas nende koostöö alguse sai. Kumb tegi kummale ettepaneku koos raamat teha, kumb tundis kumma loomingus enda osised ära?

Raamat on jaotatud teemade järgi neljaks osaks. Kõige kõnekam mu jaoks oli teine osa pealkirjaga "Teised seosed".

"Kuradi õhukesed on mu vanaisa õlad,
kuradi kõhnad on mu vanaema rinnad
nendel kolmel pildil, mis mul on.

Ikkagi nende nägudes keeldun nägema ennast.
Matsid sellised. Paljukest nad kooligi jõudsid?
Ikkagi sallin neid. Tihti hoolin nende nägudest vaevatuist."
(lk 27)


"Kääbas ema kohal on tardunud.
Ei vaju oma vajumist.
Nagu kord, nagu kohus.

Tean muidugi, miks.
Ema põtkib vastu.
Käed juba kolmat aastat kramplikult kaane vastu surutud.
Rind liivast hingamist hingab, peakene koputab kive.

Tean muidugi, miks.
Emal elu elamata. Siis ka surm suremata."
(lk 34)