Rebecca Roanhorse – A Brief Lesson in Native American Astronomy (The Mythic Dream, 2019)

Õuduslugu lähitulevikust, mil on leiutatud viis nö destilleerida inimesest jäljend, mida saab siis inimsarnaseks projitseerida. Ainult et inimene, kes selle vedeliku endasse süstib, no tal tekivad lahkunud inimese „elluäratamisel“ õige võikad kaasnähud.

Lugu siis järjekordsest meediakuulsusest, kelle kallim on äkitselt surnud. Leinameeleolu on muidugi kõikehõlmav ja halvav, kuni viimaks meediakuulsuse omanik pakub talle ampulli, kus on olemas mälestus tema kallimast (kuivõrd neiu oli samuti lepingukohuslasest kuulsus) – meelelahutuses kasutatakse neid elluäratatud mälestusi selleks, et enneaegse lahkumise korral oleks võimalik lõpetada mõnd filmi või muud projekti. Stuudioboss soovitab seda ampulli endasse mitte süstida.

Noor leinaja muidugi teeb seda ning kui viimaks ajutegevus taastub, avastab, et ta armsam on avatarina tagasi. Ja kohe üldse ei kao kuhugi – ainult et peagi avastab noormees, et see avatar roiskub või laguneb, nagu see on surnukehadele omane. Meest tabab paanika.

Mingis mõttes üdini traagiline, samas ka horrorlikult jabur konflikt – mis on muidugi hoiatuseks ühiskonna võimalikele arengutele jne jne. Tekst on töötlus indiaani müüdist, millest mul pole aimugi aga eks aimata võib, milline see välja võiks näha – noor jahimees kaotab armsama, ent saab veel viimase võimaluse varalahkunuga koos olla, aga midagi läheb valest ning seejärel on jama kaelas.