Jüri Kolk “Ada”. Vikerkaar 12/2019.

No kes see nüüd oligi, kes kirjutas selle loo tülikast erektsioonist matustel? Juba teine kord unustan ära. Kindlasti on neid matustega lugusid veelgi ja saaks kokku panna matusejuttude kogumiku. Ahjaa, Kai Aareleiu Salaeludes oli ka üks ekstsentrilise vanadaami matustega päädinud lugu, aga too oli pisut sentimentaalsemas noodis, kuigi, teisalt … võibolla on tõesti ikkagi väljenduslaadi küsimus ka? Aga samas, siiski, naerma see mind ei ajanud. Kas too erektsiooniga lugu ajas? Ei mäleta enam, aga küllap pidin vähemalt siira kimbatuse edasiandmisele ikka tunnustavalt vaatama.

Ühesõnaga, lugu kulges, jõudsin juba mõelda, et nojah, kenasti stiilipuhtalt kirjutatud küll, aga ega see grotesk ja jant nüüd üksi kah midagi uut või rabavat ei ole, siis tulid need kivid ja siis ma päriselt, eneselegi üllatuseks turtsatasin. Siiras situatsioonikoomika on väärtus iseeneses.

Võibolla rikkusin nüüd kellegi teise turtsatamisvõimaluse ära. Lühijuttudega on mu meelest sageli pigem nii, et parem on üldse mitte teada, mida loed. Situatsioonikoomikaga on ka vast parem mitte ette teada. Kuigi, samas, Sõprade sarja vaadatakse lõputustes kordustes ja pole ka häda midagi. Aga see on jälle ka hoopis teises formaadis asi. Oleksin pidanud ehk kirjutama, et liigutav lugu sõprusest lapse ja täiskasvanu, täiskasvanu ja vana inimese vahel, sest ega see ka vale ole.