Meeldivalt jabur lugu
kosmoseuurijate jõugust, kes on sattunud mingile suurele asteroidile, kus
elavat surematud olendid. Üks neist uurijatest pole veel päris põmmpea ja
kaaslaste naerust hoolimata otsustab hakata lähemalt uurima selle ilmvõimatu
pikaealisuse kohta.
Mis, nagu ta juht mõne aja pärast
taipab, võib neile hiiglama kasu toota, kui see teistele maha müüa.
Selgub, et asteroidi elanikud
elavad põlvkondade kaupa üheskoos, isegi need kõige vanemad, kes on seemneks
sellele nö rahvakillule. Mees murrab ühte majja sisse ning selle sügavustesse
sukeldudes kohtab üha väiksemaid olendeid, kes on ikka eelkäijateks ja eelkäijate
eelkäijateks, ikka pisemad ja pisemad jne jne. Kuni viimaks jõuab ta asteroidi
südamesse, kus ongi need kõige esimesed asukad, kes pidavat rääkima oma
põlvnemise loo anekdoodid vormis – kuid selle sissetungija puhul nad arvavad,
et see nali võiks olla tema jaoks tappev. Ühesõnaga, meeleheitlik olukord.
Ehk siis ood inimlikule
rumalusele ja kosmilisele juhusele. Aga eelkõige ikka sellest, millist palki me
oma silmis ei näe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar