Hao Jingfang - Invisible Planets (Invisible Planets, 2017)

Tekst Italo Calvino “Nähtamatud linnad” ainetel, sel puhul siis kaugetest ja imaginaarsetest planeetidest (kui nüüd meenuks, millist sarnast juttu hiljuti sattusid lugema - ahhaa, Ken Liult endalt, ehk on ta inspiratsiooni leidnud siitsamast, enda tõlgitud loost?). Jutustaja räägib kuulajale lugusid erilistest kohtadest ja eelkõige nende elanikest, kes siis kõik mingil moel reflekteerivad meie inimkogemust.

Muidugi igati poeetiline ja võimalus uidata erinevates kujutluste ulmades ning mõelda tuhat asja eriliseks. Loo nii kõrged punktid siis finaali eest, mis kenasti sedastab elu ja kunsti seoseid.

“Do you understand? When I am done telling you these stories, when you’re done listening to these stories, I am no longer I, and you are no longer you. In this afternoon we briefly merged into one. After this, you will always carry a bit of me, and I will always carry a bit of you, even if we both forget this conversation.” (lk 218)