Wolfe esitab õige veidra loo
kuningas Arthurist ja võlur Merlinist, aga seda siis väänatud vaatenurgast
(jajah, viimasel ajal on midagi sarnast loetud nii Aldissilt kui Gaimanilt). Ehk
siis tüdruk, kes oskab loomade ja lindude ja elajate keeli, satub ratsaõnnetuse
tagajärjel maagilisse metsa, kus teda oodataksegi: et ta näppaks ühe poisi ja
tooks selle haldjate juurde õppima (kellest võiks siis omakorda kasvada
Merlin).
Tekst on jutustatud auklikult,
lisaks ajalistele aukudele (ühtaegu liigutakse ajas edasi, ent tagasi – sest tüdruk
on tänapäevast ning Artur-Merlin teadagi vähe müütilisest ajast) peab lugeja poole
lause pealt kohanema teemamuutustega. Kiusatus oleks seda pidada unenäoliseks
tekstiks, kus tavaloogika korrastatus peab alla vanduma loo (?) stiihiale (kui
see on nüüd kuidagi arusaadav mõte?).
Teksti mõistmisel on minu jaoks
probleemiks muidugi see, et senini on puudunud suurem huvi Arthuri ja püha
Graali jms vastu, mistõttu jäävad loo finessid minu jaoks tabamatuks. Aga see
unenäoloogika ja narratiivne stiihia, see on tegelikult hea vaheldus
tavapärastele lugemiskogemustele. Eksole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar