15 aprill, 2020

Karen Orlau – Hingesugulane (Sealtmaalt, 2002)


Igati rahvusvaheline narratiiv koos pisikese etnoõuduse maiguga, kuna loo toimumiskoht võiks tegelasnimede järgi olla Eestimaal.

Aasta eest mahajäetud naine pole kaksteist kuud elanud just lõbusa vallalise elu, pigem kulub energiat valu tuimestamiseks – kas siis unerohu või alkoholiga. Kuid elu saab uue pöörde, kui sõbranna veab ta teatrisse ning seal satub kõrvuti istuma vapustava isasega, nende kehakontakt on elektrit täis ning tüki lõppedes avaldab isane soovi naisega tutvumiseks (isase kaaslanna vaatab sellest kõrvale).

Mõne aja möödudes kohtumine toimubki mehe juures ning peategelane kutsutakse peagi keldrisse – seal avastab peategelane laualt ohverdatuna selle teatris nähtud kaaslanna ning mees teeb meie kangelasele vapustava ettepaneku.

Lugu kui selline näib järgivat mõnd angloameerika õudusjuttu, kus kohtutakse iidse ja saatürliku jumalaga, mille tagajärjel saame siis aimu, mil viisil aastaajad vahetuvad jms. Ei saa öelda, et oleks just maavillaselt läbi viidud (milline selline olend võiks sel puhul olla läänemeresoomlaste usundist?), eks särtsu lisab ka erootiline pinge. Mõneti tundub, et tekst oleks kui pikem sissejuhatus, aga seejärel oleks nagu kiirustades otsad kokku tõmmatud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar