23 aprill, 2020

Pamela Sargent – Unistus Veenusest (Täheaeg 19, 2020)


Lugu siis sellest, kas uus on tingimata parem kui ajaloolised-geoloogiliselt omane. Kas see, mis on meile parim, on tegelikult parem ökosüsteemile. Kas Veenuse terraformimisest on mingit muud kasu kui see, mida saab osa inimsoost. Kas tselluloositehas ja põlevkivienergia kaalub üles lagastatud maa? Või on see kõik vähemuse paratamatu pinin kasumiiha raginas.

Sargent tekst paigutub mitmete sajandite kaugusele, kus peale ressursside nimel peetud sõdu on Maale valitsema jäänud islamiusulised ja seda tehisintellekti toel. Üks hiiglaslik eesmärk on Veenusest teise Maa tegemine, mis on muidugi sajandeid kestev terraformimine. Aga noh, kui on selline totaalne unistus, siis tasub selle nimel rabelda.

Ei saa öelda, et Sargent vaataks tulevikku läbi roosade prillide, ainuüksi Maa ühiskondlik toimimine pole tänapäeva mõistes just demokraatlikul viisil - ka Landise visioon ei kuuluta demokraatia võidukäiku, aga seal on vähemalt äärealadel teatavat vabamõtlemist. Sargentil on vaat et kivine kastisüsteem, kus küll andekamatel ja truumatel on teatavaid võimalusi nö teatud piirides ree peale saamiseks.


ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar