Mann Loper – Mina olengi Veenuse amatsoon (Täheaeg 19, 2020)

Kogumiku eesti autoritelt parim tekst, mis on ühtlasi kõige nö lähedasem tavamõistuse Veenusele – Veenuse ümbrus või koguni planeet ise pole pulbitsev elurajoon, vaid teadatuttav eluks kõlbmatu taevakeha. Tõsi küll, sinna on võimalik kohale saata eksperimentaalne missioon.

Ja missioonile on valitud igati rahvusvaheline seltskond erinevaid eksperte; nende ülesandeks on siis katsetada Veenust ümbritsevate oludega, saata planeeti uurima üheotsapiletiga droone jne jne. Aga jah, 50 km kõrguselt planeedi pinnast allapoole ei saa laskuda – kuigi ka sellel kõrgusel on äärmiselt jõhkrad happevihmad, mis nende kosmosejaama lõhuvad. Lugu lähebki käima sellest, et väliskesta järjekordsel remontimisel lähevad mehhad lolliks ja püüavad neis olevaid inimesi justkui tappa; raskemal juhul saab üks mees õhupuudusest ajukahjustuse. Põhjust, miks tehnika korraga nii käitub, ei leita. Hädad jätkuvad ja süvenevad – kõik missiooni inimesed hakkavad tasapisi segi pöörama nö nähtamatust vaenlasest, ning loo jutustajast meedik määrab kõigile ja endale üha uusi rahusteid. Viimaks see ajukahjustusega tüüp … aitab välja selgitada nende missiooni olemuse.

Tekst on üsna püandipõhine, aga see puänt pole miski ootamatu üllatus, autor on teksti mitmeid asju sisse kirjutanud – mis esmapilgul panevad lugemisel veidi kulme kergitama (ja mõtlema, et miks küll autor sedasi teeb), aga takkajärgi osutub heaks nipiks. Igal juhul, heasti kirjutatud tekst – eks siingi on suur osakaal actionil, aga mingil moel mõjub see kogumiku teiste tekstidega võrreldes reaalsemalt, ja niisamuti on tähtis osakaal tegelaste siseilma küsimustes.

ulmekirjanduse baas