Lugu on üles ehitatud kui klassikaline
õuduslugu, aga finaal pole just selline, mis nii lugejat kui kannatajat jalust
rabaks (õdukrimi eeskujul võiks seda nimetada õduõõvaks?). Tõsi küll,
jalustrabamine toimub, aga veidi teistsuguses võtmes.
Niisiis, noor neiu jääb pidama
Põhja-Norra rannikukülla, ning aitab seal võõrastemaja pidada, kui selle omanik
on ära. Kuid sel maanurgal on oma saladus … ja sellega tuleb kas lepitust
otsida või lahkuda. Neiu otsustab omapära omaks võtta. Mööduvad suved,
kohvikukülastajad kas saavad paiga omapäraga hakkama või ei. Kuni siis …
Nagu öeldud, loo finaal on veidi
teistsugune kui klassikalistel õuduslugudel. Autori keelekasutus on harjumatult
neutraalselt kirjakeelne, ehk soovi korral saab seda ka seisukohavõtuna võtta,
kuivõrd minajutustaja mõningad reageeringud külastajate kohta on sellised …
traditsioonilised. Veidike segane mulje jäi sellest iseenesest korralikult
teostatud tekstist.
Lugu loetav Reaktori lehelt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar