M. C. Beaton „Päev, mil tulid tulvaveed“. Tänapäev (2016), tlk Ragne Kepler.

Teiskordne kohtumine Agatha Raisiniga osutus isegi mõnevõrra sümpaatsemaks, kui esimene, mitte, et ma esimeselegi korrale midagi väga ette heitnuks. Jätkuvalt meeldivad mulle väga selle sarja kaanepildid.

Seekordse loo ajal siis ujutab ümberkaudsetes külakestes üle, huvitav, ma ei viitsi praegu otsida, aga ei ole ju võimatu, et lugu ongi kirjutatud näiteks pärast seda üht suurte üleujutustega suve, mil brittide häda ja õnnetus meiegi uudistes tähelepanu pälvis. Sümpaatse lisaboonusena külastab Agatha Robinson Crusoe saart ja kirjandushuviline võib sealt tolle fiktiivse kangelase prototüübi ning tolle saare kohta üht-teist kõrva taha panna.

Agatha suhted uue naabriga, sõbralikud krutskid pastoriproua poolt, ning tema ebakindlusest tulenev okkaline tujukus koos südametunnistuse ja tegeliku heasoovlikkusega (pildinäitusele kaasa aitamine oli temast ju ütlemata kena) oli sedapuhku päris sümpaatne kombinatsioon. Mis mõrvalugu puudutab, siis pisut jääb minu jaoks kuivaks see tegevusepuru – juhtumiga seotud tegelastega on see häda, et jätavad väga ükskõikseks ja ka lahenduse kulg on palju edasi-tagasi sebimist. Aga samas on siiski tegemist kena meelelahutusega ja igati asjatundlikult koostatud mõrvalooga. Mina ise jäin aga mõtlema, et Agatha elu ju kulgeb läbi terve selle sarja (muuhulgas käib ilmselt läbi ka terve müriaad uusi naabreid ja/või kaaslasekandidaate (läbisegi vanade kandidaatidega)) ja huvitav, kas M. C. Beatonil oli ka selles osas mingi lõpp välja mõeldud või jääbki see nüüd teadmata?