Võluvate avalehekülgedega raamat. Mõtlesin endamisi, et milline suurepärane algus mõrvaloole, aga ma muidugi ei teadnud, et kuhu raamat edasi triivib – võib-olla ei olegi tegemist mõrvaga? Siiski tuleb välja, et “Aja oma atra...” on täie auga välja teeninud kuulumise krimiklubisse, kuigi ta ajab seda asja omanäoliselt, nii keelel, mõtetel, õhustikul, kui ka minategelasel on kõigil, lisaks sündmustiku teenistus olemisele ka eraldiseisev kaal. Tegevuspaigaks on väikene Tšehhi piiri äärne külakribal, milles vaid paar püsielanikku. Talviti, mil teed külasse võivad läbipääsmatudki olla ja pimedus, hanged või lörts ja lobjakas iga sammu raskeks teevad hoiab kõigil tühjadel suvemajadel silma peal proua Duszejko ise oma ringkäikudega.
Jutustajanna hääl tuletab natuke meelde ühte teist raamatut - Gaétan Soucy “Tüdruk, kes armastas liialt tuletikke”. Ka siinsel peategelasel on pisut eripärane omailm, läbi mille lugu edasi antakse. Samuti on tal komme enda jaoks inimesi ümber nimetada nimedega, mis tunduvad õiged, mitte suvalised ja tobedad nagu nende ristinimed. Nõnda on peategelanna naabriteks näiteks Suurjalg ja Isevärk. Läbi terve sündmustiku on põimitud ka astroloogia – inimeste sünniajad ja tähtede seisud, veenuse, marsi, jupiteri jms mõjud. Kõigi asjade seotus ja määratus.
Proua Duszejko, kes vihkab kirglikult oma eesnime Janina, on ühtlasi ka taimetoitlane ning kõige elava eestkostja ja olgugi, et endine insener, tõlgib ta reedeõhtuti koos ühe oma endise õpilasega Blake'i luulet. Hoolimata kõigist kaebustest on võimatu saada salakütitud metssea või -kitse mõrva osas õiglust, sest kõik need mehed, kelle käes on võim – olgu nad siis kütid või politseinikud –, ei näe selles suurt midagi halvasti olevat. Taamal kumab ka üks lahendamata kaduma jäämise juhtum, mille osas samuti vähimatki ametlikku uurimist või õiglust loota ei ole. Proua Duszejko on kõigest üks halveneva tervisega vananev astroloogiahuviline naine väikeses piiriäärses külas. Keegi, kelle kaebused ja järelepärimised ei vääri vastust, sest mis sa hulluga ikka vaidled. Selle asemel korraldab kogukond hoopis jumalateenistuse jahimeeste kaitsepühaku Hubertuse auks, lapsed teevad näidendit ja puha, ning kohalikud jahimehed, needsamad, kes ei pea patuks teist olendit tappa, on aukülalised.
Nõnda on siis tegemist ühest otsast justkui klassikalise krimilooga, aga teisest otsast on läbi proua Djuszeiko maailmanägemise küsimise all ka vahe inim- ja loomolendi vahel, mõrva ja küttimise vahel.Tema siseilmas on lisaks veidrustele ka palju köitvust ja tugevust, samamoodi nagu ta on suutlik ja toimekas ühes kõrvalises paigas ise hakkama saama. Ja see takt ning tähelepanelikkus suhtlusolukordades!
Kui, siis võinuks ehk see astroloogia teema olla kuidagi … ei teagi ... ? See tähendab, ma väga hindasin kogu seda läbipõimitust peategelase maailmatajuga, aga liiga palju sai lõpuks neid jupitere ja tõusumärke ja muud sellist tehnilist, aga samas jälle võimalik, et kui mõni, kes samuti astroloogiahuviline on, seda loeb, siis mõnuleb ta just kõige selle otsas korralikult... igasugused ajaloolised põiked, aga jällegi olid vägagi toredad. Ja loomulikult on väga võluv, et põimub sisse pisut Blake'i tsitaate siin ja seal. Ning kui nii võtta, siis saab vahepeal pisut ka muiata, näiteks kogu Seenesõprade klubi eksistents.
Mis tsitaatidesse puutub, siis raamatust enesest võiks neid ka ohtralt välja kirjutada. Näiteks see suurepärane jope ostmise stseen. Millised ülimõistlikud kriteeriumid (lk 114):
“Ma tahaksin sooja jopet,” sõnasin arglikult, ja neiu vaatas mind intelligentselt, mustad silmad helkimas. Ta noogutas julgustavalt.
Seega jätkasin hetke pärast:
“Et see soojendaks mind ja kaitseks vihma eest. Et see ei oleks selline nagu teised joped – hall või must. Sellise võib igas riidenagis teistega segamini ajada. Et sel oleks tasku, palju taskuid võtmete jaoks, koerte maiuspalade jaoks, telefoni ja dokumentide jaoks, et ma ei peaks käekotti kaasas tassima, mille tõttu on käed muudkui kinni.”
Seda öeldes andsin endale aru, et olin nüüd usaldanud end tema hoolde.
“Mul vist on midagi teie jaoks,” ütles Rõõmusõnum ja juhatas mind selle pikliku poeruumi sügavusse.
Kõige lõpus oli ümar nagi jopetega. Ta sirutas ilma pikemalt mõtlemata käe ja võttis sealt ilusa karmiinpunase sulejope.
“Kuidas see sobiks?” Tema silmadest särasid kaunilt ja klaarilt vastu heledasti valgustatud aknad. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga. Jah, jope sobis kui valatult. Ma tundsin end nagu Metsloom, kellele on tagasi antud röövitud kasukas. Taskust leidsin väikese teokarbi ja pidasin seda eelmise omaniku pisikeseks kingituseks. Et kanna rõõmuga.
Või siis vestlustarkusi (lk 116):
Kui ma kuulasin Rõõmusõnumi jutte tema elust, hakkasid mul peas moodustuma kõik need küsimused, mis algasid “Mispärast sa ei...” ja siis kirjeldus sellest, mida – nagu meile tundub – peaks tegema sellises olukorras. Juba olid mu huuled valmis välja ütlema seda häbematut “mispärast,” aga sain sõnasabast siiski kinni.
Just seda teevad värvilised seltskonnalehed ja ma tahtsin olla hetke just nagu nemad: rääkida meile, mida me ei teinud, kus me põrusime, mille hooletusse jätsime, ja lõpuks ässitada meid meie enda vastu, et me põlastaksime iseendid.
Ma ei öelnud midagi. Teiste inimeste elu lood ei ole diskussiooniobjektid. Need tuleb ära kuulata ja vastata samaga. Rääkisin siis ka mina Rõõmusõnumile oma elu ära ja kutsusin ta külla, et ta saaks Tüdrukutega tuttavaks. Ja nii juhtuski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar