Lugu sellest, kuidas 500 aasta eest tegi Marsilt pärit (põlvkonna?)laev kuskil planeedil hädamaandumise, poolenisti pinnasesse mattunud laeva jäänustesse tegid selle endised sõitjad linna ning avastasid, et seda planeeti asustavad muuhulgas lohed. Aastasadade möödudes toimus hirmus maavärin, mis kosmoselaeva maasse mattunud seadmetes põhjustasid õnnetuse, mille tagajärjel pääsesid valla radioaktiivsed kiirgused. Mille tagajärjel hakkasid linna elanikud piinarikkalt surema. Aga üks väike poiss pääses. Sest lohe korjas ta üles ja viis poisi oma tarusse.
Tõepoolest, selle loo lohed elavad kui mesilased - on kuninganna, on erinevate ülesannetega (sõdalased, kogujad, koristajad) taru liikmed. Ühe koguja-lohe hoole all kasvaski poiss mitmeid aastaid. Kuni … see taru hakkas välja surema, et teha ruumi uuele kuningannale ja ta töölistele. Kes arvatavasti ei pea poisist suuremat lugu ning tarvitaksid ta toiduks.
Omal moel armas lugu kahe täiesti erineva liigi esindaja lähedusest, kes ei suuda omavahel otse suhelda (nii lohe kui poiss püüavad aimata, mida teine võib soovida), aga ometi kiinduvad teineteisesse. Paralleelselt jookseb kaks lugu: taru nö võimu üleandmisest ja kuidas hävines inimeste linn - aga, nagu selgub, polnud linlased planeedil ainsad omasugused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar